LR esitab kolm küsimust „Vana bambuseraiduri loo“ tõlkijale Alari Allikule.
LR-i toimetusel oli muidugi väga hea meel, kui pakkusid meile oma „Vana bambuseraiduri loo“ tõlget, mis oli juba pealegi valmis, isegi kommenteeritud ja järelsõnastatud. Selle loo autor ja valmimise aeg pole täpselt teada. Mis niidiotsad meil selle kohta üldse on?
Kuigi see tekst on väga lühike, olen mingis mõttes sellega tegelenud kõige kauem. Juba kümmekond aastat tagasi lugesime üliõpilastega klassikalise jaapani keele kursusel printsess Kaguya sünni ja taevaminekuga seotud lõike. Need tõlkekillud jäid pikaks ajaks arvutisse seisma, kuna lugu on ajakirjas avaldamiseks liiga pikk ja raamatuna avaldamiseks liiga lühike. Lõpuks tuli pähe mõte lisada veel üks loo variant, mis esineb jutukogumikus „Ennevanasti toimunud lood“ (Konjaku monogatari shū) ning kirjutada põhjalikum järelsõna. Nii sai Loomingu Raamatukogu jaoks sobiv pikkus kokku.
Teksti saamisloo ja autorsuse kohta paraku mingeid kindlaid pidepunkte pole. Yotsutsuji no Yoshinari traktaadis „Jõgedest ja meredest“ (Kakaishō, kirjutatud 1362–1368) on üsna ühemõtteliselt kirjas: „Tundmatu kirjutaja iidne lugu“, mis näitab, et ka keskajal elanud jaapanlased ei teadnud, kes selle jutu praegusel kujul kirja pani. Muinasjutt kuuprintsessist on ilmselt väga vana, sest nii vanamehest kui ka mäetippudes tantsivatest taevaolenditest on märke kirjanduse kõige vanemas kihistuses, kuid Loomingu Raamatukogus avaldatud pikk versioon sisaldab rohkelt viiteid Hiinast Jaapanisse jõudnud maailmavaadetest (konfutsianism, budism, taoism), mis näitab, et autor pidi olema Heiani perioodil elanud meesterahvas, kes tundis hästi mandrilt pärit traditsiooni ja oskas seda kohalikku konteksti integreerida. Loo juurde kuulusid ka pildid, mida kasutati monogatari esitamisel naiskuulajatele, aga Heiani ajastu originaalid on kahjuks läinud kaduma. Eestikeelses tõlkes on kasutatud hilisemaid 17. sajandi pildirulle (emaki), mis samas on arvatavasti üsna lähedal sellele, kuidas jutustuse sündmusi võidi kujutada 10. sajandil.
On tõeline imetegu tõlkida teksti, mis on nii auväärselt vana ja pärit nii teistsugusest kultuuriruumist. Jaapani keelest tõlkimine on meil vist endiselt ka nagu uudismaa kündmine, traditsioon on alles kujunemas. Mis sa ise selle teksti tõlkimise keerukustena välja tooksid?
Kuna tänaseks on pea kõikidest Heiani perioodi olulistest tekstidest Jaapanis välja antud väga põhjalikult kommenteeritud väljaanded, kus teksti kõik nüansid on sajanditepikkuse uurimistraditsiooni valguses põhjalikult selgitatud, siis on tõlkimine muutunud üsna lihtsaks. Mingis mõttes on palju keerulisem eesti keelde panna 20. sajandi alguses Meiji ja Taishō perioodil ilmunud teoseid (nt hiljuti LR-s avaldatud Natsume Sōseki „Noorsand“), millele on küll viimasel ajal hakatud moodsa lugeja jaoks kommentaare lisama, kuid paljud eelmisel sajandil levinud väljendid, sõnamängud ja naljad võivad ikkagi jääda veidi hämaraks.
10. sajandi proosa tõlkimise teeb veidi keerulisemaks muidugi see, et teosed sisaldavad tihti ka 31-silbilisi luuletusi, mille puhul olen ka eesti keeles püüdnud säilitada nii silpide arvu kui ka loomulikku jagunemist viisikuteks ja seitsmikuteks. „Vana bambuseraidur loo“ puhul oli kõige raskem edasi anda sõnamänge. Autorile, kes oli ilmselt Heiani perioodi õpetlane, meeldib siin-seal selgitada erinevate sõnade ja väljendite päritolu. Autor tahab rõhutada, et sündmused teoses olid nii märkimisväärsed, et mõjutasid otseselt keele enda arengut. Näiteks kui minister Abe hankis tuleroti nahast rüü, aga selgus, et see polnud sugugi tulekindel, vaid läks lõkkes kohe särinal põlema, hakkas rahvas igasugu „rabedaid esemeid tema nime järgi hüüdma „abedateks asjadeks“ (lk 21). Sellised kohad nõudsid teinekord pikemat nuputamist ja ma pole siiani päris kindel, kas need lahendused päriselt toimivad või mitte. Vanemate tekstide tõlkimine meenutab kohati malemõistatuse lahendamist – igas olukorras on võimalik leida mingi hea käik, aga see ei pruugi kohe ilmne olla. Samas võib ka selguda, et see, mida mina heaks käiguks pidasin, tegelikult seda polnudki ja lugejate jaoks ei hakka need lahendused tegelikult ikkagi tööle.
„Vana bambuseraiduri lugu“ on parajalt pöörane ja põnevaid teemasid on seal mitmeid. Loo finaalis ilmuvad kohale kuuinimesed, „kes on erakordselt kaunid ega vanane kunagi“ ja „neil pole mingeid muresid“. Aga nad on pigem ebameeldivad ja ülbed tüübid. Kas kuuolendeid esineb ka teistes vanemates jaapani tekstides ja kas nende kujutamine ebameeldivatena on tavaline?
Terve tekst tundub olevat nii taevaste kui ka maiste võimulolijate suhtes küllaltki kriitiline, mis on üsna unikaalne. Viis kosilast – kõik tähtsad riigimehed, kelle eeskujud olid Heiani lugejale äratuntavad –mõjuvad tühiste kergatsitena, kuigi nad ise peavad ennast väljapaistavateks tundeinimesteks. Keisergi käitub alguses väga agressiivselt. Ta proovib Kaguyat jõuga ära viia, kuid saab siis aru, et tegu pole siiski tavalise naisega, keda teiste naiste kombel oma palee sügavustesse peita, ja loobub oma katsetest. Sealtpeale muutub aga teksti valitseja kirjeldamisel küllaltki leebeks – keiser loobub surematuse eliksiirist, kuna ta ei taha printsessita igavesti elada, mis annab tunnistust tema siirastest tunnetest. Võib-olla tundis autor, et on subversiivsusega liiga kaugele läinud.
Kohe algusest peale joonistub „Bambuseraiduris“ niisiis välja tunnete või tundlikkuse teema, mis läbib tervet teksti. Kuuolenditel puuduvad inimtunded. Kaguya on alguses toimuva suhtes küllaltki ükskõikne, kuid loo lõpuks valab ta pisaraid nagu tavaline tüdruk – ta on omandanud maapealsed tunded, tal on aja jooksul tekkinud inimlik süda (kokoro). Kuurahvas aga paneb talle lõpus selga taeva sulise rüü, mis kõik tema mälestused ja tunded kustutab. Tänapäeva arvutikeeles võib öelda, et vajutatakse reset-nuppu. Paistab, et siin kumab läbi üsna lihtsustatud arusaam budismi olemusest. Budism tahab justkui, et meil poleks südant (kokoro-nashi), et meil poleks mingit minasust. Kas see tähendab siis seda, et kogu meie lugu – kõik see, kes me oleme olnud – kustutatakse täielikult? Ja kas me oleksime siis õnnelikud? Autor vist seda mõtet ei jaga. Tundetu olendina, kellel pole mälu ega võimet elusolenditele kaasa tunda, pole mõtet eksisteerida. Siit tulebki tekstis mängu bodhisattva ideaal. Bodhisattva ei lahku siitilmast sfääri, kus kõik tunded vaibuvad (nirvaana), vaid jääb inimeste sekka, et neid nende kannatuses aidata. Kuuvalitseja oleks sellise tõlgenduse kohaselt selline piiratud olend, kes on kannatusest vabanenud ja ära läinud – oma tundetus saavutanud mingi isikliku heaolu –, aga see on madalam ideaal kui inimeste sekka jäämine, et nende rasket koormat jagada. Muidugi jääb alles ka lihtsam tõlgendusvõimalus, et kuupealsed inimesed lihtsalt ongi kuu pealt kukkunud ega mõista inimesi, mistõttu nad käituvad arrogantselt ja kohatult. Sellises tõlgenduses võiks ka tegu olla võõramaalastega (piltidel kujutatakse kuurahvast enamasti hiina rõivastega), kes ei saa jaapanlaste kultuurist ja hingeelust aru.
Järelsõnas jäi mainimata, et terves Aasias on levinud kujutelm jänesest, kes elab kuu peal ja tambib uhmris ravimtaimi, millest ta valmistab surematuse eliksiiri. Jaapaniski on tuntud lugu sellest, kuidas vana mees kerjas kuu peal toitu, kuid jänesel polnud talle midagi anda. Murelik loom otsustas end ise lõkkesse heita, et oma liha söögiks pakkuda, aga imekombel ta nahk ei süttinud. Selgus, et jänes on bodhisattva. Kuu peal on siiani näha suitsu, mis tõusis jänese põletamisest. Nii et kuu peal leidub tõenäoliselt nii tundetuid kui ka tundlikke olendeid.
Jänese pilt on pärit Anthony Christie raamatust „Chinese Mythology“.
