KOLM KÜSIMUST HASSO KRULLILE

LR esitab kolm küsimust Tanya Tagaq’i „Lõhkine hammas“ tõlkijale Hasso Krullile.

Kuidas leidsid autori ja raamatu?

Viisteist aastat tagasi käis Tanya Tagaq Eestis. Viljandi Pärimusmuusika Aidas oli tema kontsert (20.02.2009), see jättis mulle võimsa mulje. Tagaqi kõrilaul on väga intensiivne, seda ei matnud ka trummid ja kitarr, mis tema esinemist saatsid. Ostsin ta plaadid ja kuulasin neid hiljemgi, Spotify’s tuli albumeid järjest juurde. Ükskord tuli mulle aga mõte: kas ta võiks olla ka midagi kirjutanud? Üllatusega leidsingi, et tal on ilmunud terve romaan, ja tellisin selle kohe. Intuitsioon ei petnud, „Lõhkine hammas“ oli sama intensiivne kui Tanya Tagaqi kõrilaul.

Inuktituti keelt Tanya Tagaq enam emakeelena kõnelema ei õppinud. Raamat on kirjutatud inglise keeles. Olen küll otsinud ka tõlkeid, mis oleks tehtud inuktitutist, aga neid leida pole mul seni õnnestunud. Eskimo traditsioon on suuline. Jutustatud on küll palju, narratiivne aine on väga põnev, nagu selgub Knud Rasmusseni või Bernard Saladin D’Anglure’i raamatutest. Rasmussen kogus oma materjali Gröönimaal juba saja aasta eest, ta pani kõik kirja inglise keeles, aga lisas teksti hulgaliselt igluliki oskussõnu. Saladin D’Anglure on tegutsenud Kanadas ja kokku pannud terve inuiti kosmose, kuigi see on prantsuskeelne (Être et renaître Inuit. Homme, femme, ou chamane, 2006). Peale selle on ta nõuandjana osalenud inuktitutikeelses filmis „Atanarjuat“ (lavastaja Zacharias Kunuk, 2001), mis on vist ainuke omalaadne. Film põhineb pärimuslikul jutustusel, aga on antropoloogiliselt väga detailne ja huvitav.

Üks üsna kindel inuiti laen eesti keeles on anorak. Kas on veel mõni nähtus, mille kohta võiksime inuittidelt sõna laenata?

Paar laensõna on eesti keeles veel, nagu, kajak (ᖃᔭᖅ, qa’jaq) süsta tüüpi veesõiduki kohta või „iglu“ (ᖃᔭᖅᐃᒡᓗ, iɣˈlu) lumeplokkidest hoone tähenduses. Kui mõelda inuiti mütoloogiale ja šamanismile, siis võiks terminina kasutada mõistet qaumaniq, mille otsene tähendus on „valgus“, aga mis märgib ka nõidade selgeltnägemise võimet. Omaette kategooria on sipiniit, inimesed, kes perinataalses seisundis (emaüsas või sünnihetkel) vahetavad sugu, muutudes mehest naiseks või naisest meheks. Kuna nad jäävad kahe sugupoole vahele, olles korraga nii üht kui teist, sobivad nad ka teispoolsuse vahendajateks ja neist saavad tihti nõiad. Tänapäeva eesti keeles selliseid oskussõnu pole, nii et etnoloogilises pruugis võiksid need kõne alla tulla küll.

Raamatus vaheldub proosa ja luule. Kas on asju, millest on parem luuletada kui proosat kirjutada? (Kumba oli lihtsam/meeldivam tõlkida?)

Tagaqi romaanis on proosa ja värsside keel teineteisele väga lähedal. „Lõhkine hammas“ on jutustatud üpris fragmentaarselt, seegi lähendab teda luulele. Arvan, et autor kasutas värsse siis, kui oli vaja väljendada eriti intiimset või valulist kogemust. Värsstekst võib olla väga vihjeline ja hämar, ainet saab tihendada, lisada mitmemõttelisust ja anda ka ränki elamusi edasi kergelt ja mänguliselt. Tagaq kasutab seda võimalust jõudsasti.

Mina olen luulet tõlkinud tunduvalt enam kui jutustavat proosat, seal on probleeme rohkem ja neid lahendada on põnev. Aga see ei tähenda, et proosas ei leiduks õrnu nüansse, millega vaeva näha, ja hulle puntraid, mida hasartselt harutada. Luule on keeleliselt tihedam, muidu aga suurt vahet pole. Liiga lihtsat teksti mulle tõlkida ei meeldi, see ei paku pinget, tähelepanu hajub ja siis tahaks teha hoopis midagi muud.

Kõiki meid mõjutavad looduse rütmid. Pulss on enam-vähem sama kõigil, aga aastaaegade ning öö ja päeva vaheldumine erineb Maa eri paigus. Tagaq kirjutab: „Päike toob alati elu ja ulakust, meeleselgust ja nägemusi.“ Ka Eestis rahmeldavad inimesed suviti elavamalt ringi, kõnelemata ulakuste tegemisest, aga kuidas võiksid mängu tulla meeleselgus ja nägemused?

Nägemused on väga individuaalsed. Mõnda inimest külastavad nad tihti ja suures summas, teine ei teagi, mida see sõna tähendab. Elada saab nii ja teisiti. Seevastu meeleselgust on kõigil hädasti vaja, ilma selleta kisuvad asjad kiiresti kiiva. Poest teda osta ei saa.

Tagaqi lause on üllatav, aga selle taustaks on muidugi pikk polaarpäev ja loojumatu päike. Eks valged ööd sünnitavad ekstaatilisi seisundeid ka Eestis, minu meelest pole see meile päris tundmatu. Aga olemas on ka nägemused pikkadel talveöödel, mis paljudel tekitavad talveune sarnase oleku, viirastusliku hibernatsiooni, millest end kange kohvi või talisuplusega lahti raputatakse. Talviseid pakasepäevi kõik eestlased just ei armasta, aga kui kraadiklaas näitab kakskümmend kraadi alla nulli, saavutad meeleselguse imelihtsalt. Tuleb lihtsalt korra koduuksest välja astuda.