LR esitab kolm küsimust Kate Chopin’i „Désirée laps ja teisi jutte“ tõlkijale Krista Mitsile ja Janela Tähepõld-Tammertile.
Kuidas jõudsite Kate Chopini loomingu juurde?
Krista Mits: Minu esimene tutvus Kate Chopiniga (muide, nime hääldatakse prantsusepäraselt) jääb aastate taha. Lehitsedes Nortoni antoloogiat, sattusin Kate Chopini jutustusele „Desirée laps“ ja see jättis mulle sügava mulje. Jutustusel on muinasjutuline algus – hüljatud laps, kellele pannakse nimeks Desirée, leiab armastava perekonna ja abiellub rikka istanduseomaniku Armand’iga; samas on loos kummastav ja kõhedust tekitav alatoon – sünge häärber, mis peaks olema pelgupaik (prantsuse keeles L’Abri), orjade rõõmutu põli, naabrite kuulujutud, teenijate salatsemine. Seejärel tuleb pöördepunkt: Desirée näeb seda, mida teised juba aimavad, et tema laps ei ole valgenahaline. Võib-olla näeb ta veel midagi enamat: mitte ainult rassilist, vaid ka perekondlikku sarnasust? Kuna Desirée päritolu on teadmata, siis langeb „süü“ temale. Lugu lõpeb traagiliselt: Desirée haarab lapse kaasa ja nad kaovad. Ent autoril on varuks veel teinegi, täiesti ootamatu lõpp, kui Armand leiab oma ema kirja ja me saame teada tema päritolust.
Kate Chopin avaldas oma jutud kõigepealt ajakirjades ja ajalehtedes, nii pidi ta alati arvestama, millised teemad lugejatele huvi pakuvad. Kuigi jutustuse toimumisaeg on Louisianas enne Ameerika kodusõda, siis ajal, kui see avaldati (1893. aastal) oli kodusõda jäänud minevikku. Kodusõjajärgsel perioodil oli küll seadustega antud mustanahalistele vabadus ja kodanikuõigused, kuid 1870ndate aastate lõpust alates oli hakatud, esmajoones kohalikul tasandil, võtma vastu seadusi, mille tulemusena legaliseeriti rassiline segregatsioon. Rassidevahelised abielud olid tollases ühiskonnas taunitud.
Kate Chopin oli ka isiklikult tuttav istanduste eluga: pärast abikaasa Oscari äri pankrotistumist New Orleansis läksid nad elama Nachitoches’i kihelkonda Louisianas, kus olid Oscari isa maavaldused. On üks huvitav asjaolu, millega saaks tõmmata ühendusjoone selle loo ja ühe varasema populaarse teose vahele: Oscari isa olevat maa ostnud Robert McAlpini käest, kes oli „Onu Tomi onnikesest“ kurikuulsaks saanud jõhkard Simon Legree prototüüp.
Järgmisena lugesin Kate Chopini romaani „The Awakening“. See ilmus ka eesti keeles, kuid Chopini jutuloomingut ei olnud siis veel tõlgitud. Nii otsustasingi sellesse põhjalikumalt süveneda. Tellisin raamatukogudevahelisest laenutusest Per Seyerstedi kaheköitelise põhjaliku ülevaate Kate Chopini elust ja loomingust. Per Seyersted oli kokku kogunud kõik tolleks ajaks teadaolevad Chopini jutustused, mida lugesingi juba tõlkimist silmas pidades. Ja kokkuvõtvalt võin öelda, et mind köitsid lugude meisterlik ülesehitus ja mitmete ilukirjanduslike võtete osav kasutamine, aga ka see, et Chopin jätab sageli otsad lahti, mis võimaldab tema lugusid mitmeti tõlgendada.
Mille järgi valisite kogumikku jõudnud lood?
Krista Mits: Kate Chopin on kirjutanud umbkaudu 100 jutustust. Loomingu Raamatukogu mahust tulenevalt on neist tõlgitud 14. Valiku tegemine ei olnud eriti lihtne. Lähtusin tegelikult mitmest printsiibist. Üheks oli jutustuse tuntus nii lugejate kui kriitikute seas. Valimikku ongi kaasatud Kate Chopini kõige enam analüüsitud ja antoloogiates esindatud lood. Teiseks soovisin anda teatud läbilõike Chopini loomingust. Nii valisin ühe esimesena kirjutatud jutu „Tüliküsimus“ (1889) ja ka ühed viimased: „Medaljoni“ (1897) ja „Tormi“ (1898), kusjuures „Medaljoni“ ei saanud autor avaldada, arvatavasti seetõttu, et see ei sobinud tollase sõjalis-patriootliku õhustikuga, ja „Tormi“ Chopin ei andnudki avaldamiseks. Enamasti jäid valimikust kõrvale liialt kohaspetsiifilised lood (esimesest Chopini jutukogumikust „Jõeääre rahvas“ on ainult üks lugu) ning lastele ja noortele kirjutatud lood. Teisest kogumikust „Öö Akaadias“ on käesolevas valimikus neli juttu ja kolmandast „Kutsumus ja kutse“ (mis Chopini eluajal ei ilmunudki) samuti neli juttu. Mitmed tekstid pärinevad 1894. aastast, mis oli Kate Chopinile loominguliselt väga viljakas aasta. Ja – last but not least – määravaks sai temaatiline ühtsus; kuigi jutud on erinevad, ühendab neid kõiki naistemaatika.
Kuidas kirjeldaksite oma meistri-selli programmi kogemust?
Janeli Tähepõld-Tammert: Meistri-selli programmist kuulsin Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni korraldatava tõlkevõistluse kaudu. Täpsemalt, osalesin tõlkevõistlusel, peale tõlkevõistluse lõppemist osutusin üheks nendest õnnelikest, kellele saadeti noorte tõlkijate suvekoolis osalemise kutse, ning suvekoolis räägitigi muuhulgas ka sellest programmist. Kuna olen varemgi ilukirjanduse tõlkimise peale mõelnud, siis pakkusin end osalema ja edasine on juba ajalugu, nagu öeldakse.
Meistri-selli programmis osalemine oli minu jaoks väga kasulik ja õpetlik. Mis võiks olla alustavale tõlkijale veel parem, kui töötada kogenud kolleegi juhendamisel? Sain aimu ilukirjanduse tõlkimisest üleüldiselt, kuna varem olin teinud peamiselt tarbetekstide tõlkeid – kõikvõimalikke kasutusjuhendeid, tootetutvustusi jms. Seega ilukirjanduse maailma astumine oli minu jaoks päris suur hüpe. Kui tarbetekstides on üldjuhul oluline täpsus ja lakoonilisus, näiteks kasutusjuhendi puhul peab aru saama, kuidas mingi seade töötab, siis ilukirjanduses ja ka Kate Chopini puhul on tähtis ikkagi sõnakasutus, erinevate sünonüümide otsimine, teksti voolavus, autori stiili jälgimine. Valitud jutud osutusid parasjagu väljakutset pakkuvaks, mõni tekst tundus algul lugedes lihtsam, aga tõlkimise käigus tuli üksjagu pusida ja uurimistööd teha. Arvan, et selline jutukogu vorm oli mulle kui algajale jõukohasem kui mõni pikk romaan, lühemate juttude puhul on lihtsam fookust hoida.
Minu kui selli koostöö meistri Krista Mitsiga toimis kenasti. Jagasime jutud omavahel ära, töös oli üks jutt korraga. Kõigepealt tegin esialgse tõlke valmis ja siis Krista andis soovitusi, millele tähelepanu pöörata ja kus võiks midagi muuta. Niimoodi edasi-tagasi põrgatades sai teksti üha rohkem lihvida ja sellesse süveneda. Suhtlesime pidevalt meili ja telefoni teel ning hoidsime üksteist asjade käiguga kursis. Olen Kristale saadud nõuannete ja abi eest väga tänulik, samuti tänan Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni võimaluse eest programmis osaleda ja Loomingu Raamatukogu, et nad avaldavad niivõrd mitmekülgseid autoreid ja teoseid ning annavad võimaluse ka uutele tulijatele. Soovitan kõigil, kes ilukirjanduse tõlkimise vastu huvi tunnevad ja tahaksid saada sellist kogemust, programmi kohta lähemalt uurida.
