Autorilt
Lugemiseks pakutaval romaanil oli õnne omandada skandaalne kuulsus ammu enne ilmumist. Selle mustandversioon, mis sai tol ajal Pittsburghi Kinko’s Copiesis 12 eksemplaris trükitud puhtpraktilistel kaalutlustel (et ei läheks lennul läbi Frankfurdi kaduma) ja jagatud sõpradele „lugemiseks” (peamiselt targa nõu saamise lootuses), tegi ootamatult pöörase karjääri: taaselustas samizdati. New Yorgis ja Chicagos, Pariisis ja Münchenis, Kiievis ja Lvivis hakkasid tööle paljundusmasinad, ilmsüütu mustandi koopiad käisid käest kätte, paljunesid inimeste seas nagu hiired ning mõne kuu pärast kõlasid autori Kiievi korteris kategoorilised rahvusvahelised kõned: korraga kahest lääneriigist ähvardati teda kohtumääruse ja sissesõidukeeluga. Ja siis tullakse veel ütlema, et kirjandus ei huvita tänapäeval kedagi, mõtles autor ja läks Saška Zadiraka juurde tellima endast uut, võimalikult ilusat portreefotot – tulevase kohtuasja tarbeks. Samal ajal tiirutasid romaani ümber tõlkijad veel neljast riigist ning lihtne arvutus näitas, et kui kõik läheb libedalt (koputame vastu puud!), siis sajandivahetuseks on ukraina seksi siirale uurijale nõus oma väravaid avama vaid mõned Kesk-Aafrika riigid ja Vaikse ookeani saarestikud. Rahvusvahelise õigusega kehvasti kursis olevale, ent kõigi kirjanike (isegi ukraina omade!) kombel suurushullustust põdevale autorile kangastusid juba diplomaatilised konfliktid, arvukad noodid Ukraina valitsusele ja lõpuks meie sõltumatu riigi täielik isolatsioon. Okupatsiooniarmee tankid olid sealt vaid paari sammu kaugusel. Säherdusest perspektiivist ärakohutatud autor, loomult lojaalne kodanik ja patrioot, leidis, et ta peab katastroofi eos lämmatama, ning teeb sel eesmärgil lugejatele teatavaks järgmised asjad.
1) See väljaanne on romaani ainus avaldamiseks mõeldud versioon.
2) Mis tahes muud paljundatud versioonid on piraatkoopiad ning autor ei kanna vastutust nende ringlemise ega tema teadmata kasutuse eest.
3) Nagu terminisõnastikest on lihtne järele vaadata, on romaan ilukirjanduse žanr, mitte peatükk autori isiklikust (või kohtu-) toimikust, sestap distantseerub autor juba ette kõikidest võimalikest analoogiatest ühelt poolt selles raamatus kirjeldatu ning teiselt poolt reaalsete isikute ja sündmuste vahel (prantslased ütlevad sellistel puhkudel: häbi olgu sellel, kes sellest halvasti mõtleb).
Lõpetuseks soovib autor avaldada südamlikku tänu sõpradele, kes seisid selle raamatu sünni juures ja kellest igaüks aitas omal moel ilmumisele kaasa: Linda Raderile ja Lisa Sapinkopfile idee eest, Mõhhailo Naidanile ja Rostõslav Boikovõtšile jõudsa abi eest selle idee teoks tegemisel ning Askold Melnõtšukile moraalse ja professionaalse toetuse eest, ilma milleta poleks midagi välja tulnud või siis oleks välja tulnud midagi täiesti teistsugust.
Ongi kõik, mu armas lugeja. Mu akna taga on kord päike, kord sähvib Petšerski küngaste kohal paduvihmana juulikuine äike, naabri rõdul kisendab hingestatult segane kukk, rõdu all kallistab paarike – ega märka, et vihm on järele jäänud, telefon heliseb ning mina panen helluse ja kahetsusega kogu sellele loole punkti. Nagu iidsed targad tavatsesid oma läkitusi lõpetada: olen kõnelnud ja oma hinge päästnud.
Oksana Zabužko, 31. juuli 1995, Kiiev
