Lakkamatult lõõskava päikese all, nimetus Portugali külakeses, kus aeg näib paigal seisvat, elab, unistab, armastab ja sureb mitu põlvkonda mehi ja naisi. Vana Gabriel peab küla üle vahti otsekui ingel, Siiami kaksikutest vendade senine elu pöördub pea peale, kui üks neist armub küla kokka, sõnaaher karjus tunneb igatsust omaenese naise järele, külakõrtsis tegutseb ainiti naeratav kurat, kirstu suletud hääl jutustab lugusid, mis on ühtaegu kaunid ja mõistetamatud.
Portugali tänapäeva ühe silmapaistvama kirjaniku José Luís Peixoto (sünd. 1974) debüütromaan „Ei ühtki pilku“ ilmus 2000. aastal. Tavatult poeetiline, õrn ja tume teos lennutas autori otsekohe sealse kirjandusmaailma tippu, romaani peetakse XXI sajandi alguse portugali kirjanduse üheks tähtteoseks ja seda on tõlgitud ligi 30 keelde.
Raamatu lõpus on tõlkija Leenu Nigu saatesõna „Kurbuse süda, pime ja hell“.
Raamatu väljaandmist on toetanud DGLAB/Culture ja Camões, IP – Portugal.
Zagrebis toimub kirjanduskonverents. Nii nagu rahvusvaheline kirjanike seltskond tüdineb ka selle satiirilise romaani jutustaja kohe alguses konverentsi hallist argipäevast ning pöörab pilgu kulisside taha, kus käib hoopis teine elu – tunded võtavad balkanliku värvi ja vungi, maskid ja rõivad langevad, käsikirjad kaovad, šovinistidele antakse piki pead, tekivad uue elu lootused, õnnetud idaeurooplased saavad hetkeks võimaluse end tühjaks rääkida, sündmuste niite tõmbaks aga justkui kellegi kuratlik käsi.
Dubravka Ugrešić (sünd. 1949) on juba mitu aastakümmet olnud rahvusvaheliselt tuntuim ja loetuim horvaadi kirjanik. Vaid paar aastat enne Jugoslaavia lagunemist ilmunud „Romaanijõe forsseerimine“ tõi autorile esimese naiskirjanikuna riigi tähtsaima kirjandusauhinna NIN.
Läti keelest tõlkinud Arno Baltin, toimetanud Margus Konnula
Anna Žīgure
Sünd. 1948
Selles raamatus saab sõna läti rahvas, kes meenutab saja viimase aasta pöördelisi sündmusi ja rahuaegu. Anna Žīgure on neist lätlaste isikliku ajaloo kildudest kokku pannud mosaiigi, milles on küllap eestlastelegi väga tuttavaid mustreid, ainult sinimustvalge asemel on punavalgepunane.
Anna Žīgure on läti kirjanik, tõlkija ja diplomaat. Loomingu Raamatukogus on temalt varem ilmunud „Läti maa ja taevas“ (LR 2001, nr 29-30, tõlkinud Kalev Kalkun).
Prantsuse keelest tõlkinud ja saatesõnaga varustanud Malle Talvet
Dominique-Vivant Denon (1747–1825) oli elukunstnikust õukondlane, diplomaat, joonistaja, kirjamees, Louvre’i muuseumi esimene direktor. Tema kirjandusliku pärandi pärliks on erootiline jutuke „Ei mingit homset“, mille keskmes on „nauding, mida ei sega tavakohaste protseduuride aeglus, tülin ja türannia“. Autori kaasaegne Honoré de Balzac on öelnud, et see lugu on „abielumeeste ülikool, poissmeestele aga suurepärane viimase sajandi kommete maal“.
Raamatu lõpus on kaks autori elu ja loomingut tutvustavat teksti: Anatole France’i „Parun Denon“ ja tõlkija Malle Talveti „Salanõunik ja tema kalliskivid“.
Andrei Ivanovi romaan on suuresti raamat raamatu kirjutamisest. Autori sõnadega: „„Untermensch“ ei ole kunstiteos ega autoportree, vaid eksperimendi kirjeldus, aruanne intiimsest retkest teadvuse padrikusse, vana kooli meediku avantüür – poogib haiguse endale külge, et mõista, kuidas seda ravida; katse välja selgitada, mida võib kirjatehnika inimesele anda, mida see võib teadvuse ja maailmatajuga teha, kuna kiri, kui paradoksaalne see ka pole, evib tagasipõrget – see mõjutab nii lugeja kui ka autori taju.“
Loomingu Raamatukogus on Ivanovilt varem ilmunud „Minu Taani onuke. Tuhk“ (nr 7/8, 2010, tõlkinud Ilona Martson ja Jaan Ross) ja „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ (nr 30–33, 2015, tõlkinud Veronika Einberg).
Tuntud ja loetud Kanada kirjaniku 18. eesti tõlkeraamat põhineb 2000. aastal Cambridge’i ülikoolis peetud kuuel loengul, milles tal paluti kõnelda kirjutamisest ja kirjanik olemisest. Nõnda räägibki ta positsioonist, millest kirjanik end leiab – ja kuidas on selles olla naisena. Atwood kõneleb siin oma kogemusest, aga toob ka ohtralt näiteid erinevatest ajastutest, arusaamadest ja väga paljude kirjanike loomingust. Ta arutleb, kes õigupoolest üldse kirjutab ning milleks ja kellele ta kirjutab, mis tunne on minna valmiva romaani sisse, mis suhtes on kirjanikus kirjutav mina ja lihast-luust inimene, kuidas on kunstnikuna olla rahajumala ja kunstijumala vahelises konfliktis, ja paljudest muudest hämaraladest ja ihadest, mis kirjutamisega seostuvad.
Oma aja silmapaistvaim Ungari kirjanik Péter Esterházy on öelnud, et kirjandus on keeles mõtlemine. Loenguvalimikus „Sõnade imelisest elust“ räägib Esterházy nii kirjandusest, keelest kui ka mõtlemisest; muidugi ka sõnadest, millel on oma elukaar, nii et kirjanik peab teadma, kuidas need vananevad, tundma nende tujusid ja taipama sedagi, mis jalaga need on hommikul voodist välja astunud.
Esterházylt on eesti keeles ilmunud veel „Hrabali raamat“ (LR 18–20/2017), „Teekond karistusala sügavusse“ ja „Südame abiverbid“, kõik Lauri Eesmaa tõlkes.
Teose ilmumist on toetanud Petőfi Literary Fund (www.plf.hu).
