Inglise keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Carolina Pihelgas
Ilya Kaminsky (sünd. 1977) on Ukrainast pärit Ameerika luuletaja, kelle teisest autorikogust „Kurtide vabariik“ kujunes 2019. aasta üks enim tähelepanu pälvinud luuleteoseid ingliskeelses luuleruumis. Luulekogusse koondatud enamjaolt lüürilise alatooniga luuletused jutustavad loo okupeeritud Vassenka linnast. Sõjavägi tapab nukuetenduse ajal kurdi poisi, kes ei kuule seersandi käsklust, mispeale linnarahvas otsustab ühiselt loobuda kuulmisest ja valida vaikimise. Nõnda on luulekogus korraga vaatluse all poliitiline vastupanu ning armastus, intiimsus ja ühtehoidmine sõja ajal, keele ja vaikimise roll välise surve all. Luuletusi saadavad Jennifer Whitteni illustratsioonid Vassenka linnarahva leiutatud käemärkidest.
Hispaania keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Kai Aareleid
25 aastat tagasi avaldas Marcelo armastusromaani ja seejärel, pärast üht traumaatilist sündmust, ei kirjutanud enam ridagi. Nüüd otsustab ta oma vaikimise lõpetada ja hakata kirjutama päevikut. Nii visandab ta joonealused märkused oma tulevasele teosele, mis räägib kirjanikest või kirjanduslikest tegelastest, kes on ühel hetkel kirjutamisega lõpparve teinud. See on vaimukas kirjanduslooline pillerkaar legendaarsetest vaikijatest ja vakatajatest, kes on kirjutaja Bartleby kombel öelnud: „Ma parem ei kirjuta.“ Kuid võimalik, et just mööda ei-labürinti rännates kerkivad esile tulevikukirjandusse viivad teed.
Enrique Vila-Mataselt on eesti keeles varem ilmunud romaanid „Pariisile ei tule iial lõppu“ (LR, 2014, nr 35–38, tlk Kai Aareleid) ja „Dublinesk“ (Toledo, 2014, tlk Triin Lõbus).
Kusagil väheasustatud kolkas pole mingi asi saada kangelaseks – liiguta vaid veidi lille või lihtsalt ole ja õiesülem asetataksegi kummarduse saatel pähe. Räägib reaalne elu või kade rahvasuu või kes? Armin Kõomägi 24 mininovelli tegelasi seob suur tegutsemistahe ja uudishimu, nad seavad aktiivselt maailma ja nihutavad perspektiive, olgu endal või lugude jutustajal: elurõõmus Villu, Saaremaa joogapensionärid, erilise psühholoogilise veenvusega kirjanikud, sihikindel muruniiduk ja seilav jääkaru. Elu saab uue rütmi, see on kindel.
„Perifeeria kangelased“ on autori viies lühiproosakogu.
1993. aasta suvel peavad kolm Harkivis olesklevat noormeest – minajutustaja Žadan, Koer Pavlov ja Kommunisti-Vasja – leidma üles neljanda kamraadi Karburaatori-Saša, et talle tähtis teade edasi anda. Oma teel kohtavad nad nii
abistajaid kui ka vastutöötajaid, tarbivad teadvusseisundit muutvaid aineid ning liiguvad üle piiri otseses ja kaudses mõttes. Klassikaline kangelase teekonna müüt on sedapuhku esitatud postsovetlikule metsikule idale kohases pöörases vormis.
„Depeche Mode“ on Ukraina kirjaniku, tõlkija, muusiku ja kodanikuaktivisti Sergi Žadani (sünd. 1974) esimene romaan. Tõlkija Riina Roasto tutvustab tema elu ja loomingut saatesõnas lähemalt.
Inglise keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Liisi Rünkla.
New York, üks aprillipäev aastal 2000. 28-aastane multimiljonär Eric Packer sõidab oma kuulikindla limusiiniga põiki läbi Manhattani saare, kohtub sel teekonnal värvika inimgaleriiga ja sattub tunnistajaks nii mõnelegi tavatule sündmusele. Packer armastab kiiret sõitu kapitalistliku äri laineharjal, talle meeldib manipuleerida inimeste ja rahaga, planeerida ja ennustada. Selle aprillipäeva lõpp on aga ootamatu temalegi. DeLillo napp lause tungib meisterlikult tegelase mõtete ja ulmade maailma ning lahkab uue aastatuhande alguse vaimu.
Don DeLillo (sünd. 1936) on üks tuntumaid ja tunnustatumaid elavaid Ameerika kirjanikke. Tema loomingut ja elukäiku tutvustab tõlkija Liisi Rünkla oma saatesõnas „Don DeLillo tume huumor“.
Vene keelest tõlkinud Ilona Martson, saatesõnaga varustanud Jelena Skulskaja.
Aleksei Konstantinovitš Tolstoi (1817–1875) looming on võrreldes teiste krahvist kirjanike Tolstoide omaga napp, kuid sugugi mitte vähem mõjukas. Kirjandus- ja teatrilukku on ta läinud ajalooliste tragöödiate triloogiaga, tema sõnadele loodud Tšaikovski romanss „Kesk voogavat balli“ on hästi teada igale selle žanri austajale. Koos vendade Žemtšužnikovidega lõi ta Kozma Prutkovi kuju, kelle lausest „Keegi ei saa hõlmata hõlmamatut“ on saanud käibefraas.
„Vereimejas“ on Tolstoi esimene venekeelne proosatekst ja selles on kõike ülalnimetatut: tragöödiat, balle ja kahtlemata ka hõlmamatut, vnagu näiteks ellu ärkavad maalid ja asukohta muutvad majad. Kas inimeste seas liiguvad tõesti ringi vereimejad või on kogu lugu ühelt tegelaselt, riiginõunik Teljajevilt hinnangut laenates siiski „mingi allegooria, midagi metafoorset, hmm!“?
Jelena Skulskaja saatesõna valgustab A. K. Tolstoi ja tema jutustuse „Vereimejas” kohta vene kirjandusloos.
Saksa keelest tõlkinud ja saatesõnaga varustanud Tiiu Relve.
Üks suurimaid saksa luuletajaid Rainer Maria Rilke (1875–1926) lahkus oma sünnilinnast Prahast 20-aastaselt ja kirjutas paari aasta jooksul pärast seda kaks Praha-teemalist novelli, et teha „pooleldi ununenu endale armsaks“. Lugudes kajastuvad 1890-ndate keskpaiga meeleolud Praha tšehhi haritlaste kogukonnas, nende omavahelised vastuolud ja suhted kohalike sakslastega. Oluline tegelane lugudes on ka Praha linn, selle sillad, tänavad, kohvikud, ärklitoad, hoovid, keldrid ja kalmistud, varakevadise õhtu niiske jahedus ja tühjad ulguvad ööd.
„Kaks Praha lugu“ on LR-s mõtteline järg Rilke noorpõlve proosa valimikule „Armastusest“ (LR 2007, nr 23–24, tlk Tiiu Relve).
