KOLM KÜSIMUST MARET NUKKELE

LR esitab kolm küsimust Kōbō Abe raamatu „Kastimees“ tõlkijale Maret Nukkele.

Meie kirjavahetus „Kastimehe“ teemal algas 2019. aasta suvel, nüüd viimaks sel aastal õnnestus laiskadelt pärijatelt saada allkiri tõlkeõiguste lepingule. Sinul oli aga juba tookord tõlge valmis, ehk siis tegemist on päris ammuse plaaniga. Kas suudad meenutada, millal see lugu sinu jaoks algas ja mis ajendas seda romaani tõlkima?

Selle raamatuga oli asi väga lihtne: üks fotograafia- ja Jaapani-huviline arhitekt, ammune hea sõber, võttis n-ö nööbist kinni ja nõudis: „Kuule, tõlgi see raamat ära! See on nii hea!“ Tema ei teadnud, et Kōbō Abe oli juba ammu minu lemmikautor. Nii hakkasingi, lihtsalt huvi pärast, raamatut tõlkima, ilma vähima ettekujutuseta, kas selle saaks kunagi välja anda. Selleks ajaks oli mul tõlkimises tekkinud juba üle kümne aasta pikkune paus. Selle raamatu tõlkimisest kujunes väike õhtune ja varahommikune lisahobi. Tõlge valmis 2016. aastal. Siis hakkasin otsima võimalust tõlge avaldada ja leidsingi ühe kirjastuse, kes selle esialgu plaani võttis. Kuid kaks aastat pärast nende „riiulil“ seismist öeldi, et neil polevat sarja, kuhu see raamat sobiks. Nii olin tagasi alguses. Ja siis tuli Loomingu Raamatukogust koostööettepanek. Juba tunduski, et raamat peagi ilmub, kui tuli pandeemia ja sellega kaasnenud kaoses raskused Jaapanist autoriõiguste saamisega. Ja tõlge seisis veel paar aastat. Aga sellest pole midagi, sest lõpuks on ta ilmunud ja selle üle on mul tohutult hea meel. Tavaliselt valivad kirjastused raamatu ja otsivad sellele tõlkija. Abe „Kastimees“ oli mul esimene omaalgatuslik tõlkeprojekt, kuid nüüdseks on ilmunud juba veel kaks raamatut, mida olen ise kirjastustele pakkunud. See julgustab ka tulevikus juhtima tähelepanu sellele, millised teosed Jaapani kirjandusest vääriksid kindlasti eesti keelde tõlkimist. Ja selliseid raamatuid on päris mitu.

Jaapani keelest tõlkimine on nagu köielkõndimine ja uudismaa kündmine ühekorraga. Keeled on struktuurilt väga erinevad ja kohati on teistsugused ka jutustamisvõtted, kogu aeg tuleb kaaluda, kui palju olla täpne originaali suhtes, kui palju tulla vastu eesti lugeja sujuvale lugemiselamusele, samas loob iga tõlge ka traditsiooni, mis jaapani keelest tõlkimisel on alles kujunemas. Mis olid Kōbō Abe tõlkimisel sinu jaoks peamised keerukused? Kas tema keeles on midagi eripärast, kui võrdled teiste jaapani autoritega, keda oled tõlkinud?

Mida üldse tähendab tõlkimise traditsioon? Kui järjepidevust tõlkimises, siis olgu, aga kui traditsioon tähendab stampide välja kujunemist, siis on oht, et kõik autorid ja tekstid üheülbastuvad, on lõpuks ühte nägu. Arvan, et oluline on tajuda autori stiili iseärasusi ja katsuda neid eesti keele vahendusel kuidagi edasi anda, alustades iga autori ja raamatuga jälle otsast peale. Kahtlemata mõjutab tõlget ka tõlkija lugemus, tema sõnavara rikkus, stiilitunnetus (või kõige selle puudumine). Kõik raamatud, mida olen tõlkinud, on esitanud isesuguse väljakutse: kui autori sõnavara on lihtne, võib tema stiilis peituda mingi krutski, ja vastupidi – ilma eriliste stiili iseärasusteta võib tekstis leiduda midagi muud keerulist. Näiteks Jun’ichirō Tanizakil on sageli koguni lõigu pikkused laused, aga Haruki Murakami tekstist leiab tihti ühest-kahest sõnast koosnevaid lühilauseid. Mitte kumbki ei ole jaapani keelele iseloomulik. Aga kui Tanizaki ja Murakami tekstid tõlkida ühtemoodi n-ö tavapikkuses lausetega, ongi autori stiil juba kaotsi läinud. Või näiteks olukord, kus raamatus on saatelauseteta tihe vestlus nelja tegelase vahel ilma nimede ja sugu, vanust vms märkivate markeriteta – paras nuputamine, kes parajasti räägib. Lisaks on Jaapani kirjandusele üldiselt iseloomulik see, et tekstis puudub ajavormi ühtsus: minevikuvormis kirjelduse sisse on pikitud olevikulauseid. See kirjanduslik stiilivõte ei ole tegelikult seotud jutustatud sündmuse ajaga, vaid taotleb ainult vormivaheldust tekstis, sest jaapani keeles jääb öeldis alati lause lõppu ja nii lõppeksid kõik laused ühtemoodi minevikuvormi märkiva partikliga. Tõlkija peab seda stiilivõtet teadvustama ja teksti loogikale vastavalt ajavormi ühtlustama, sest eesti kirjanduses sarnast vormistuslikku stiilivõtet ei tunta, ei saa hüpelda oleviku ja mineviku vahel, tekstis on nõutud ajaline ühtsus. See on Jaapani kirjanduse tõlkimisel üks äärmiselt suur väljakutse.

Kōbō Abe jaapani keel ei ole nii keeruline kui Tanizakil või Mishimal, kuid mitte ka nii lihtne nagu Haruki Murakamil. Aga nagu ütlesin – iga autori tekstis on midagi, mis nõuab suuremat tähelepanu. Sürrealistina armastab Abe mängida lugeja tajudega, neid nihestada, pannes talle aeg-ajalt ette justkui prillid, millega näeb kahekordselt või hoopis uduselt. Tihtipeale ei allu tema raamatutes ka tegelaste mõttearendused tavaloogikale. Tema tekstist leiab absurdilähedasi unenägusid ja fantaasiaid, mida peaks edasi andma nii, et lugeja silme ette kerkib samasugune visioon. Oli ju Abe teatrilavastaja, sestap maalib ta sõnadega visuaalselt mõjusaid kujutluspilte. Lisaks on „Kastimehe“ peategelane vuajerist, võiks isegi öelda et piilujast pervert, kelle seksuaalfantaasiad on sageli üsna krõbedad. Seepärast pidin leidma viisi, kuidas selliseid pildikesi võimalikult maitsekalt edasi anda. Sest mitte mingil juhul ei ole Abe labane, ta on intelligentne sürrealist.

Viimastel aastatel LR-is ilmunud jaapani kirjandust lugedes, näiteks Natsume Sōseki ja Yoko Tawada raamatutes, on jäänud silma, et autorid kasutavad ohtralt võrdlusi ja et need on väga omapärased. Mõned näited Kōbō Abelt, kes toob võrdluse sageli mängu aistingute kirjeldamisel: „Väljuv hingeõhk tekitab lõpuks plaksatuse, mis kõlab nagu katki pressitav kalamari.“; „Kõlas laksatus, nagu oleks millegagi löödud vastu vettinud telki.“; „Tema vastus tekitas minus tunde, justkui oleks kreemise peopesaga silitatud ümarat kanamuna.“ Kas originaalsete võrdlevate kujundite loomine on jaapani autoritele omamoodi auasi või on need juhuslikult nendele autoritele omased?

Ei ütleks, et kõik Jaapani autorid kasutaksid kujundlikku keelt. Äkki valivad hoopis kirjastused välja sellised autorid ja raamatud, mis mõjuvad meie (tõlke)kirjanduse maastikul omapäraselt? Või leiavad rahvusvahelist tunnustust Jaapani kirjanikud, kes väljendavad end kujundlikult? Siiski on Abe loomingus kujundlikul väljendusviisil kindlasti palju suurem kaal kui mõne teise (Jaapani) kirjaniku tekstides. Kujutan ette, et fotograafina visualiseeris ta endale mõnd olukorda või unenägu ja alles seejärel püüdis seda sõnadega väljendada. Seetõttu on tema kujundid väga isikupärased, üllatavad, vahel isegi šokeerivad, aga alati harjumatud. Seda ka jaapanlastele, mitte ainult meile. Igatahes läheb Abe tekste lugedes vähemasti minul silme ees n-ö film käima. Loodan, et seda on õnnestunud tõlkes edasi anda, ükskõik kui absurdsed kujutatud seosed esmapilgul näivad.