KOLM KÜSIMUST HELI ALLIKULE

LR esitab kolm küsimust Raymond Guérin’i „Visa hing“ tõlkijale Heli Allikule.


(Pilt: Krists Kūla)

Raymond Guérini nimi oli eesti lugejale suure tõenäosusega varasemast tundmatu, nagu ütled ka oma saatesõnas. Ja oli ilmselt tundmatu ka enamikele prantsuse lugejatele, kuni 2018. aastal ilmunud raamatu uustrükk sai korraga ootamatult suurt vastukaja meedias ja leidis ka hulga uusi lugejaid. Mis sellel tekstil sinu meelest nüüd, 75 aastat pärast esmailmumist, öelda võiks olla? Millega ta sind kõnetas?

Raymond Guérin on koos mõne teise XX sajandi keskmistel kümnenditel Prantsusmaal tegutsenud autoriga, nagu Paul Gadenne, Henri Calet, Jean Forton või Georges Hyvernaud, ja kelle hulka mõnes mõttes kuulub ka Eestiski hiljuti väga sooja vastuvõtu osaliseks saanud Emmanuel Bove, üks neist n-ö unustatud kirjanikest, keda alles 1980.–1990. aastatel uuesti avastama hakati ja kellest mõned on nüüd peaaegu moodi läinud. Nad alustasid enne Teist maailmasõda ja sobitusid, kes paremini, kes halvemini, aga siiski kuidagimoodi kirjanduspilti. Sõda muutis aga palju ja sõjajärgsest kirjandusest otsiti midagi hoopis muud. Need autorid olid – kui väga laialt üldistada – sotsiaalsed, individualistlikud, vahel ka nihilistlikud, uus aeg soosis abstraktset, humanistlikku, universaalset. Need autorid väljendasid oma vaateid tihti ka keeles: see, kelle keelt sa räägid, selle poolt sa paratamatult oled. Uue aja kirjandus hoidus sedasorti seisukohavõttudest. Aga isegi selle hajusa seltskonnaga võrreldes oli Guérini saatus mitmel põhjusel keerukam. Esiteks oli tema poeetika tõepoolest kameeleonlik, mitte kunagi jääda kinni mitte ühessegi vormi, mitte ühessegi žanrisse, isegi mitte ühessegi esteetilisse hoiakusse oli tema kõige tähtsam kirjanduslik kreedo. Aga seetõtu oli teda üsna raske kuhugigi paika saada, millegagi seostada – ja vahel isegi mõista. Teiseks – nii üllatav, kui see siinset raamatut käes hoides ka ei tundu – on mõned tema teosed oma obstsöönsuses, transgressiivsuses ja talumatu kompamises üsna lugeja taluvuse piiril. Kolmandaks ei olnud tal just kõige kergem iseloom – see on vähim, mis võib öelda. Neljandaks, nagu siinse raamatu kangelasedki, sattus ka tema pärast rindel vangilangemist Saksamaale kohustusliku tööteenistuse laagrisse, aga nende inimeste olukord Prantsusmaal pärast sõda oli keeruline – kollaboratsionismitraumaga hakkama saada püüdev ühiskond ei teadnud, mida nendega õigupoolest teha. Viiendaks oli ta veendunud patsifist, aga uued ajad soosisid aktiivsemaid seisukohavõtte ja angažeeritust. Ja lõpetuseks suri ta päris noorelt, kõigest viiekümneaastasena, kopsuvähki. Nii et üsna hästi olid täidetud tingimused, et tal kirjandusloos erilist kohta poleks.

Aga see väike raamat – mind isiklikult võlus silmapilkselt selle toon, selle hääl. Esiteks oli see muidugi ka lihtsalt üllatav – meil on selle perioodi prantsuse kirjandusest ikkagi üldiselt hoopis teine ettekujutus. Kas tõesti sel ajal oli võimalik rääkida sellistest asjadest sellisel viisil? Ja väga meeldis mulle see, kuidas autor on nii ökonoomsete vahenditega suutnud nii palju edasi anda. Ta ju ei seleta mitte midagi, ta ainult näitab, nii keele, keerleva vaatepunkti kui iseenda täieliku taandamise ja kogu „lava“ jätmisega kolmele õele. Samuti see võte – panna rääkima Clara, Jacquotte ja Louison, kes pole väga palju haridust saanud, kelle pilk võib olla veidi naiivne, aga samas just see võimaldab neil mingeid asju kuidagi loomulikult küsimuse alla seada. Kõik see kokku teebki sellest suure raamatu, mis räägib sellest, mida tähendas sõjajärgses Prantsusmaa ühiskonnas olla kahekordselt nõrk, olla korraga naine ja vaene, aga et seda lugeda, ei pea olema feminist, selleks ei pea olema isegi naine – nagu hea kirjandus ikka, on see üldinimlik. Guérini kui autorit on, nagu eespool öeldud, võib-olla tema tabamatu loomuse tõttu raske mõista, aga on üks asi, mis kehtib tõepoolest kogu tema loomingu kohta, või nagu ta ise ütles: „Ma olen kokkuvõttes püüdnud terve elu kirjutada inimestest, kes on sattunud kõige haletsusväärsemetesse olukordadesse.“ Ja see ongi ilus – ta räägib naise elust üpris julmas patriarhaalses ühiskonnas, aga samas tõlgib ta ikka inimest inimesele.

Võib oletada, et pealkiri „Visa hing“ tekitab mõnes lugejas küsimuse, sest loob seose teises kontekstis. Kas see on täpne tõlge? Mis lugu sellega on?

Raamatu pealkiri on prantsuse keeles „La peau dure“, mis tähendaks justkui otsetõlkes „paks nahk“ – aga loomulikult prantsuse keeles väljendil niisugust tähendust pole. „Avoir la peau dure“ seostub visaduse, sitkuse, vastupidavusega. Ja on samal ajal väga suupärane, osalt ka kõnekeelne. Ja lisaks kasutab seda väljendit tüdrukute isa raamatu kõige viimases lauses, kui ta neile peksa annab. See peab ka sinna sobima. Niisiis üpris keerukas olukord. Kokku oli mul eestikeelseid pealkirju, ma arvan heaga, vähemalt kakskümmend varianti alates kõvadest kujudest lõpetades vintskete vendadega. Ja see küsimus oli lahendamata veel siis, kui juba toimetustöö tehtud oli ja lõppenud oli isegi korrektuuriring. Ja see olid ju sina, Triinu, kes arvas – kui meil oli käes hetk, kui midagi enam edasi lükata ei saanud ja me koos toimetaja Karet Eesmäega, kellele samuti siinkohal kohutavalt suur aitäh! –, et „visa hinge“ võiks siiski julgeda. See pole niisiis päris täpne tõlge selles mõttes, et see poleks sõnaraamatus esimene vaste. Aga ta on täpne selles mõttes, mida üks kirjandusteose pealkiri peab tegelikult laiemalt tegema: olema loomulik, olema kõlav, sarnanema rütmilt ja rõhult originaali omaga, kui see on tõlge, võtma metafoorsel kombel kokku raamatu sisu, ühesõnaga töötama.

Üks mis kindel, keelega on seal raamatus päris põnevaid asju tehtud. Jutustamine kulgeb igati ladusalt, nii ka eesti keeles, kõik on väga sujuv ja täiesti loomulik, aga kui lähemalt vaatama hakata, siis leidub seal üksjagu … ebareeglipärast, ütleme nii. Kas sellise isikupärase keele kokkukeetmine käis sul intuitiivselt või katsusid tõlkimise käigus mingeid oma reegleid mõelda, et milliseid vigasid näiteks teha, milliseid kindlasti mitte?

Selle pisikese raamatu tõlkimine osutus nii raskeks, et ma siiamaale ei saa sellest päriselt üle. Pealtnäha ei tundu siin olevat mitte mingit ohtu – ei ole nõudlike kujundite tormi, kolme kilomeetri pikkusi lausepõimikuid, keerukaid filosoofilisi kontseptsioone ega peeni poeetilisi sõnamänge. Laused on enamasti lühikesed, väljendatu lihtne ja vahetu. Kõige silmatorkavam ja ebatavalisem justkui ongi see võte, et vahel räägivad kõik kolm õde lihtsalt natuke valesti. Ja loomulikult üleüldine kõnekeelsus. Aga see oli täiesti uskumatu – kui sa vaatad prantsuskeelset lauset, on seal kõik justkui tore, lihtne, arusaadav ja elav; kui sa teed sellest samast asjast eestikeelse, on see järsku surnud, elutu ja ei tähenda enam peaaegu mitte midagi. Ja kokkuvõttes on tekst lihtsalt kaotanud oma olemise mõtte. Sellest on palju räägitud, et eesti keeles puudub selline sajanditega tekkinud linnakõnekeel, mis on olemas  vanades kultuurides – meil on selle koha peal murded. Ka eri ühiskonnakihtide erinevused, mis keeles väljenduvad, ei ole meil sama suured kui suurtes kultuurides, lisaks on meil eri ajalooperioodidel eri põhjustel, aga ikkagi pea alati, olnud mure oma (kirjandus)keele puhtuse pärast. See kõik on loomulik ja see kõik on teada. Aga ma avastasin oma suureks jahmatuseks, et kui muude vanemate kõnekeelsusega mängivate autorite – näiteks Céline´i –  tõlkimine on loomulikult ka väga raske, siis nende tekstides on ka viha, filosoofiat, ideoloogiat ja lihtsalt ja labaselt „lugu“. Nii et kui osa paratamatult tõlkes kaotsi läheb ja siledamaks muutub, siis midagi jääb alles, mis eestikeelsel tekstil koos aitab püsida. Siin aga oli nii, et AINULT stiil oligi, raamatus ei juhtu ju peaaegu midagi, suuri arutelusid ilmakorra üle seal ka pole – see raamat püsibki koos ainult jutustamise viisi läbi. Ja sellega oli küll raske. Kohe päris „ahastuse 50 varjundit“. Ma tegin neli eri versiooni ja ikka ei saanud häält kätte. Ma tuvastasin, et raamat on tõlgitud itaalia, Brasiilia portugali ja rootsi keelde. Esimese ma endale hankisin, aga sellest polnud selle hääle tekitamisel ka suurt abi. Rootsi ja portugali tõlget ei saanud ma kusagilt kätte, aga ma leidsin ühe Brasiilias kaitstud näitemeisterlikkuse magistritöö, kus oli katkendeid, ja need, nagu mulle mu üsna olematu portugali keele oskusega tundus, mingil imeväel töötasid. Sealt tõstsin järjest juppe Google Translate´i ja proovisin eri keeltes kuidagi prantsuskeelse teksti südamele ligi pääseda. Tuvastasin ka lausa selle mitmeid aastaid tagasi kaitstud magistritöö autori, kelle Jacquotte´i-osa etendused isegi Youtube´is üleval rippusid. Otsisin kusagilt maa alt välja ta meiliaadressi, kirjutasin talle, ta vastas. Muretsesin endale kaks Guérini biograafiat ja kümmekond tema enda kirjandusteost. Lugesin neid, kandsin endaga kaasas ja püüdsin seestuda. Sest kui sa küsid võtete ja reeglite kohta, siis kokkuvõttes ei olnud mul selliseid, mida ma ükshaaval rakendanud oleks. Pigem üritasin teksti prantsuse keeles üleni enda omaks teha, siis ära unustada ja lõpuks eesti keeles ühe hooga välja paisata. Kui siis mõni viga, konarus, kriuks või vigur sisse lipsas, sisse ma ta ka jätsin, aga meelega või teadlikult ma neid juurde ei meisterdanud – mul oli kogu aeg tunne, et see ka ei töötaks.