KOLM KÜSIMUST SILVIA MAINELE

LR esitab kolm küsimust Sigrid Nuneze „Mitz. Bloomsbury marmosett“ tõlkijale Silvia Mainele.

Mitzi“ tõlge valmis noorte tõlkijate koolitusprogrammi „Meister-sell“ käigus. Mida saite sellest kaasa meistriks pürgimise teele?

Mul vedas oma meistriga tohutult, saime Riina Jesminiga väga hästi läbi. Koostöö sujus sõbralikult, mõistsime üksteist. Õppisin olema paindlikum ja endast targemate ja kogenumate soovitusi kuulda võtma, tegema kompromisse. Mõistan, et mul on veel palju õppida. Sain lähedalt näha, milline on raamatu tõlkimise protsess, kuidas mustandeid toimetajaga kommenteerida ja parandada ning kui tõsiselt võetakse mustandi elutruuks ja soravaks tõlkeks viimistlemise ülesannet. Kui raamatus on tsitaate teistest teostest, on auasi otsida vanad teosed üles ja kasutada originaaltõlget. Kui autor ei kasutanud sõnamängu, ei tohiks ka mina seda omavoliliselt leiutada. Töö nõuab pühendumist, aga saavutustunne on vägev. Õppisin ka seda, et tuleb olla endaga aus ja arvestada suurema ajakuluga, kui alguses piisav tundub, sest elul on kombeks igasuguste ootamatustega üllatada.


Millised on tulevikuplaanid?
Tahaksin tõlkimisega edasi tegeleda. Praegu töötan Tallinna ja Tartu ülikooli grammatika- ja rakenduslingvistika projektide keeletehnoloogia rühmas, aga võimalusel võtaksin uuesti raamatu tõlkimise ette. Toimetajaga üheskoos lahendusteni jõudmine võib kohati olla n-ö kolmejalajooks ja nõuda mugavustsoonist väljumist, aga tulemus annab palju positiivset energiat ning kodus omaette tõlke kallal nokitseda mulle meeldib.


Raamatus on tähtsal kohal inimeste ja loomade kooseksisteerimine, nii meie kodudes kui ka maailmas üldse. Mida sellest teemast arvate?

Mulle avaldas muljet, kuidas autor Sigrid Nunez kirjeldab inimeste igapäevaelu loomadega, nii et loomad pole n-ö ülepingutatult või koomiliselt esikohal ja demonstratiivsed, vaid et nende omadused tulevad tavaelu episoodides loomulikult ja vahetult esile. Nunez ei teinud Virginia ja Leonard Woolfist nunnutavaid koeraomanikke ega veidrikke, kes kohtleksid marmosetti nagu mänguasja või riietaksid teda nukuriietesse.

Värskendav oli näha maailma kahe kirjaniku silme läbi, kes armastasid loomi, aga teinud sellest liialt kära. Loomad elasid rahulikult nendega koos. Woolfid käisid koeraga pargis jalutamas ja lasid tal maakodus vabalt ringi joosta. Mitz võeti nagu iseenesestmõistetavalt igale poole kaasa, olgu selleks siis jalutuskäik pargis, ärikoosolek või kõrgklassi teemapidu. Loomadel lasti olla loomad, ei kirtsutatud nina, kui nende järelt pidi koristama, ega oodatud, et nad käituksid nagu inimesed. Oli värvikaid näiteid teiste inimeste ülereageerimisest või ebamugavustundest Mitziga kohtumisel, mis vastandusid Virginia ja Leonardi eeskujulikult muretule suhtumisele.

Leonard hoolitses teadaolevalt kõigi kolme „naise” eest: ta teadis täpselt, mida Virginia, Pinka ja Mitz vajavad, suutis seda neile pakkuda ja teenis sellega nende armastuse ja poolehoiu. Loomade ja Woolfide vahel valitses alati mõnus üksteisemõistmine ja harmoonia.