LR esitab kolm küsimust Tiziano Scarpa romaani „Stabat Mater” tõlkijale Paul Rauale.
- Kui LR seda Tiziano Scarpa romaani sulle tõlkimiseks pakkus, kirjutasid sa esimese lugemiselamusena, et see on „poeetiline, õrn ja samas eluliselt karm“. Kui siia juurde lisada, et Scarpa stiil on väga napp, päris suur lugu mahub lahedalt 100 lehekülje peale, siis on selge, et tõlkimiseks on see tekst päris põnev väljakutse. Millega oli kõige rohkem nuputamist ja kõhklemist? Kas mõni õnnestumine mängis end ka kätte hoopis ootamatult?
Mul on tunne, et selle teksti tõlkimise raskus seisneski eeskätt napis stiilis: veidi ebatraditsioonilisemates lausekonstruktsioonides ja äärmiselt poeetilises kujundlikkuses. Traditsiooniliste jutustavate tekstide puhul, kus laused on pikemad ja järgivad struktuuriliselt väga klassikalisi mudeleid, on mingis mõttes palju rohkem mänguruumi või siis määratleb see mänguruum ennast selgemalt. See tähendab, et lauseosi võib justkui julgemalt ümber tõsta, kuivõrd lõppeesmärgiks on klassikaline jutustav eestikeelne tekst. „Stabat Mater“ nõudis samas, et paiguti säiliksid originaali kummalised struktuurid, et neid ei tõlgitaks lihtsamaks ja lobedamaks, sest lausestruktuuridel endil paistis olevat nii kujundlik-poeetiline kui sisuline tähendus. Peamine nuputamine ja kõhklemine seisiski raamatu rütmi ja kõla tabamisel lausehaaval, fraashaaval, tegelikult koguni sõnahaaval: oluline oli leida mitte üksnes eestikeelne vaste, vaid kõlalt ja kujutluspildilt sobiv sõna. Võis juhtuda nii, et lõigud, mis tõlkides olid tundunud eriti keerulised, mõjusid endale hiljem ootamatult kaunilt ja poeetiliselt, samas kui kõige lühemad ja lihtsamad laused näisid kuidagi valed või ebasobivad. Scarpa stiil haarab lugeja vaat et otsemaid oma väga sisendusjõulisse keerisesse, tähtis oli too keeris eesti keeles sama mõjuvana edasi anda ja loodetavasti see suures osas ka õnnestus.
- Tõlge valmis Kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni kureeritud programmi „Meister-sell“ raames, mis on mõeldud noorte tõlkijate koolitamiseks, ja „Stabat Mater“ on sinu esimene trükis ilmunud tõlkeraamat. Räägi palun paari sõnaga koostööst oma „meistri“ Malle Talvetiga. Kas mõni asi tõlkimise juures, reaalse praktika käigus ka üllatas sind? Mõni veendumus sai kinnitust?
Ma pean ütlema, et Kirjanike Liidu toimekas tõlkijate sektsioon tervikuna on suutnud tõlkijate kogukonda ääretult ühendada ning muuta tõlkijaks olemise mingis mõttes väga ahvatlevaks ja lugupeetuks. „Meister-sell“ programm (ja noortele suunatud tõlkevõistlus!) on üks äärmiselt tänuväärne ettevõtmine, mis näitab võõrkeelehuvilisele ja noorele kirjarahvale, et nad on oodatud, et ka neid võetakse tõsiselt ning et neile pakutakse täiesti reaalset tuge. Minul oli tohutu au ja õnn olla tõlkeselliks kogenud ja meisterlikule tõlkijale Malle Talvetile. Toimetaja ja juhendajana on Talvet leebe ent otsekohene ning tõlke osas väga nõudlik, mis on mulle tohutult sümpaatsed omadused, kuivõrd ma püüdlen ka ise sellise oleku poole. Lisaks tunnen ma, et „Stabat Materi“ puhul täiendasime me tugevalt teineteist: Talveti teadmised muusikast (ka lausekõlast!) ja ajaloost toetasid minu puudujääke. Väga mitmed kohad kõlavad raamatus kaunilt just seepärast, et Talvet ei andnud järele ja käis peale, et ma püüaksin aina paremini. Tuhat tänu talle selle eest!
Tõlkimise käigus sain ma aga kinnitust ideele, et tõlkimine kui selline on vabaduste ja piiratuste mäng: kunst seisneb selles, millal, kuidas ja kui palju jääda truuks originaalile ning kui palju võtta vabamalt ja usaldada enda ettekujutust sellest, milline on teose stiil, mõte ja mõju. Viise seda tasakaalu saavutada on mitmeid – sõltuvad need ju nii teosest, autorist, keelest kui tõlkijast –, mõned neist õigemad ja teised valemad, kuid see ideaalne tasakaal on lõppkokkuvõttes iga tõlkija enda leida. Talveti käe all tõlkides hakkasin ma palju paremini aru saama, mismoodi on üldse võimalik end piirata ja vabalt võtta ning millist tasakaalu nende kahe vahel ma ise leida tahaksin.
- Oled ise ka kirjutaja, avaldanud lühilugusid ja romaani. Mille poolest on kirjutaja ja tõlkija roll erinevad, kas näed ka sarnasusi? Kas tunned end võrdselt mugavalt mõlemas rollis?
Ma olen enda jaoks mõtestanud tõlkijatööd kui keskaegse kunstniku loomingut: tõlkijana püüan ma sarnaneda tolle nimetu ent võimalikult meisterliku käsitöölisega, kelle kätt juhib kõrgem jõud, antud juhul autori originaal. Kirjanikuna suhtun ma oma loomingusse aga pigem nagu renessansikunstnik, kelle jaoks on olulised individuaalsus ja mõjuv minapilt, isiklik mõttelend ja originaalsed kujutelmad. Mingis mõttes on need kaks rolli väga sarnased: töö seisneb suuresti selles, et kirjutada kõige paremad ja ilusamad eestikeelsed laused. Kuid teisalt on nende lausete tähenduste ja impulsside alge niivõrd erinev, et tegemist on drastiliselt erinevate, ehkki näiliselt sarnaste tegevustega. Ja taaskord seisneb see erinevus vabaduse ja piiratuse vahelises pinges. Ise kirjutamine tõotab joovastavat, kõikvõimast vabadust luua midagi ainuomast ja uut, samas kui tõlkimine on justkui pelgalt mehaaniline töö ettemääratud piirides. Teisalt võib kirjutamise kõikehõlmav vabadus mõjuda kohutavalt ja halvavalt – pole tingimata sugugi kerge kirjutada, kui kirjutada võib kõigest ja igat moodi – ning tõlkimise piiratus pakkuda hubast ja kosutavat pelgupaika: oma näilises ahtuses nõuab tõlkimine vägagi loovaid lahendusi ja mittemehaanilist lähenemist. Need on kaks väga erinevat viisi tekstiga ja keelega suhestuda ning neid muljuda, painutada.
Lisaks on mul tunne, et ma tajun ehk tänu enda kogemusele mingit üldist autori tahet paremini. Ühelt poolt kujutan ma ette, et kirjanik tahaks, et tema teos kõlas tõlkes sama hästi kui originaalis, oleks vastavalt nii kaunilt eestikeelne kui võimalik. Teisalt püüan ma jääda originaalile ja autorile nii truuks, kui suudan, minu asi pole parandada autori väiksemaid vigu ja möödakirjutamisi või hakata teksti „veel paremaks“ kohendama. Meenub lugu J. D. Salingerist, kelle viimast trükis ilmunud lugu taheti raamatuna välja anda, ning kui kirjastaja tõi välja teatud ebatäpsused või vead autori tekstis, teatas Salinger, et ta tahab, et lugu jäetaks nii nagu see on, sest vigadel oli tema jaoks sentimentaalne väärtus.
