KOLM KÜSIMUST LEENU NIGULE

LR esitab kolm küsimust José Luís Peixoto romaani „Ei ühtki pilku“ tõlkijale Leenu Nigule.

  1. Kui õigesti mäletan, siis oli meil sinuga Peixotost esimest korda juttu Võrgukuuri kino ees, võis olla suvi 2017. Mina küsisin, et keda sa soovitaksid uuematest Portugali autoritest LR-ile avaldamiseks ja sina käisid kohe välja Peixoto nime. Lõpuks valisid tõlkimiseks „Ei ühtki pilku“. Millega see autor sind võlus? Miks leidsid, et teda tasub ka eesti lugejale tutvustada?

Jaa, nii see tõesti oli. Tänapäevast Portugali kirjandust on meil tõlgitud üsna vähe. Ei tulegi praegu rohkem meelde, kui Gonçalo M. Tavarese „Jeruusalemm“, mis ilmus 2014. aastal Ilmamaa kirjastuselt ja Riina Roasto tõlkes. Portugali keel võib ju olla maailmas kõnelejate arvult kuues ja seda võib rääkida üle 200 miljoni inimese, aga eestlastele paistab see millegipärast ikkagi haruldane ja eksootiline. Kui sa mulle seal Võrgukuuri kino juures selle küsimuse esitasid, ei pidanud ma kuigi palju mõtlema. Peixoto lihtsalt on sealmaal nii tähtis tegija, et kui tekkis võimalus midagi Portugali nüüdiskirjandusest tõlkida, siis tema oli ootuspärane valik. Lisaks läbib kogu Peixoto loomingut mingi üdini portugalilik tunne, mida ma päris täpselt sõnastada ei oskagi, aga see on seal kahtlemata olemas. Mingi hillitsetud nukrus, õrnus, igatsus. Ja et tegu on muu hulgas poeediga, on kogu tekst ka väga ilus. Loodetavasti on õnnestunud seda vähemalt mõningal määral ka eesti keeles edasi anda.

  1. Seda romaani lugedes võib tõesti hakata uskuma, et saudade on päriselt olemas, sealt lausa õhkub melanhooliat ja igatsetakse „võimatut idülli ilma vältimatu süüta“. On poeesiat ja muinasjutulisi elemente, ometi kasvab sellest välja omamoodi ehe (küla)realism. Kas see ongi Peixoto käekiri või on see romaan tema loomingus kuidagi erandlik?

Mulle endale tundub, et selle romaani puhul ei olegi ehk mõtet rääkida maagilisest realismist, vaid pigem hoopis müüdist. Neis fantastilistes üleelusuurustes tegelastes, kellest siin juttu, on midagi aegadeülest ja sügavalt arhetüüpset. Võib-olla just see tekitab tunde, et tegemist on realismiga? Sest mingit sorti täpset reaalsuse tabamist saab siin kindlasti täheldada. Võib-olla ei puuduta see niivõrd olmet, vaid hoopis tundevarjundeid, seda „mis tunne on“ elada väga vaeses külaühiskonnas, mis on muust maailmast nii kaugel, et tundub, et seda muud maailma ei olegi olemas.

Poeesiat ja mitterealistlikke elemente tuleb Peixoto loomingus ette ka mujal. Näiteks tema romaanis „Galveias“, mis on pealkirja saanud autori sünnikoha järgi, tabab Galveiase-nimelist linnakest meteoriiditabamus, mispeale hakkab juhtuma igasugu kummalisi asju. Tema romaanis „Klaverite kalmistu“ fantasilisi elemente minu mäletamist mööda pole, küll aga on kujutatud väga ehedalt intiimseid peresuhteid, milles on ühtaegu nii hellust kui ka valu. Just neil päevil ilmus Portugalis autori viimane romaan „Pühapäevane lõunasöök“, mis räägib Portugali lähiminevikust. Eks igal kirjanikul ole oma äratuntav käekiri ja tundetoon. Küll aga näib mulle, et seda lõputut kurbust, mida Peixoto esimesed teosed üleni täis olid, on autori hilisemas loomingus vähemaks jäänud. Küllap see on hea.

  1. Peixoto kirjutuslaad on isikupärane, poeetilised kordused, kohati lausa aforistlik mõistukõne, kõikumine realismi ja maagilise realismi piiril. Kas leidsid kiiresti sobiva registri eesti keeles? Või millega kõige rohkem pidid tõlkides vaeva nägema?

Raamatu tegelaste seas on erinevas vanuses erinevatest põlvkondadest ja erinevast soost inimesi. Kõik nad aga räägivad kuidagi ühe tooniga. See pole mitte autori möödalask, vaid teadlik võte näitamaks, et sügaval sisimas oleme väga sarnased, tunneme ühtemoodi. Tuleb tunnistada, et romaani register tuli kuidagi iseenesest. Võib-olla sellepärast, et autori stiil oli nii puhas ja selge, et läks otse tõlkija vereringesse. Igatahes isegi mõned ülipikad ja lohejad laused oleks end nagu ise ära tõlkinud. Teisal jälle pidi pikalt pusima ja tuli ette ka päris nõutuid hetki. Näiteks armastavad portugali keeles kirjutavad autorid sageli arvukaid üksteise järele lükitud kiillauseid. Samuti tuli paaris kohas ette selliseid väga kitsa piirkondliku kasutusega sõnu, mida mitte ühestki sõnaraamatust ega kui tahes pika guugeldamisega polnud võimalik leida. See on tänapäevase autori tõlkimise tohutu privileeg, et elusalt autorilt on võimalik küsida, millega täpselt tegu. Peixoto vastaski lahkesti ja selgus, et need sõnad on tõesti sellised, mida kasutatakse ainult tema kodukohas Alentejo maakonnas ja neid ei tunta isegi mujal Portugalis. Mida mul aga varem kunagi ette pole tulnud, on see, kui väga see romaan mind emotsionaalselt puudutas. Isegi kuuendal (päriselt!) ülelugemise korral, kus ajasin juba taga trükivigu ja puuduvaid komasid, pani üks konkreetne koht mind ikka veel lahinal nutma, kusjuures ma pole eriline piripill. Püüdsin end siis koguda ja olin autori peale isegi natuke pahane, et kuidas küll saab üks kirjanik oma lugejale niimoodi teha! 😀