KOLM KÜSIMUST ARNO BALTINILE

Toimetaja Margus Konnula esitab kolm küsimust Anna Žīgure raamatu „Läti rahva käekäik. Hetki ajaloost“ tõlkijale Arno Baltinile. 

  1. Mis oli selles raamatus kõige üllatavam, mida Läti kohta uut teada said? 

Kolm mälestuskildu on raamatus pühendatud Staburagsile, Daugava kaldakaljule, mis 1966. aastal hüdroelektrijaama ehitamise käigus üle ujutati, uputati. Mulle oli uus ja üllatav teadmine Staburagsi kohast läti folklooris ja  tema kujunemisest vastupanu sümboliks, kui inimesed üksi, perede, kooliklasside ja tervete töökollektiividega käisid Staburagsiga hüvasti jätmas.

Teine üllatav teema oli minu jaoks läti küttide tähendus Esimese maailmasõja alguses, selle rahvuslik-patriootilise liikumise massilisus. Väeosad, mis said 1915. aastal alguse vabatahtlikest, kasvasid pärast mobilisatsiooni 1916. aastal ligi 40000-pealiseks väeks.

  1. Kas on sul endal Lätiga seoses mõni isiklik mälestus või kogemus, mis ka Läti ajaloo seisukohast tähtis tundub?

Minu sünniaastal külastas mu sünnilinna Riiat tollase Nõukogude Liidu esimene mees Nikita Hruštšov. Visiidi tulemusena tõugati võimult Eduards Berklavs ja algas rahvuskommunistide vaenamine. Hiljem, 1980ndate lõpus, sai Berklavsist Läti Rahvusliku Iseseisvusliikumise eestvedaja.

Raamatu viimane meenutus on pühendatud Läti sajanda aastapäeva (see tõlkimatu sõna „simtgade“!) laulupeole 2018. aastal. Võtsime sellest pere ja sõpradega kuulajatena osa. See oli ühtlasi ka mu esimene Läti laulupeo kogemus. Väga ülev!

  1. Kas sul on meeles, mida tegid 23. augustil 1989?

Nende paari mälestuse põhjal, mis kogumikus Balti ketti puudutavad, oleksin väga tahtnud tollal Lätis olla ja seda punavalgepunast meeleolu Zemgale paelas kogeda.