KOLM KÜSIMUST ANITA SOOVIKULE

LR esitab kolm küsimust Anton Tšehhovi jutukogu „Elu igavus ja teisi jutte“ tõlkijale Anita Soovikule.

1. Kui aktuaalne tundub sulle Anton Tšehhovi looming praegusel ajal? Kas ta on autor, keda sa aeg-ajalt ikka loed või andis LR-i pakkumine teda tõlkida hea võimaluse tutvust uuendada ja süvendada?

Tšehhovi loomingust leiab ka tänapäeval täiesti aktuaalset lugemist, käsitleb ta ju universaalseid teemasid, nagu inimese suhe ellu, iseendasse, ühiskonda. Paljude ta lugude põhituumaks on konflikt tegelikkusega. Tihtipeale kujutab ta oma tegelasi nende argises elus, need on tavalised, lihtsad inimesed. Nad heitlevad oma mõtetega ja ei leia endale kohta, nad on rusutud ja käituvad imelikult. Ja paraku need äpardunud, illusioonides elavad inimesed ei suuda või ei taha oma igavat ja tühist elu muuta, vaid pigem põgenevad enda mugavasse maailma. Tšehhovi kangelasi kammitseb ja piirab ka keskkond nende ümber. Ja pea igas jutus kumab läbi kahetsus selle üle, et inimene ei pürgi kuhugi kõrgemale, vaid „tervitab kõiksugust vägivalda kui mõistlikku ja otstarbekohast paratamatust“, nagu me „Palatist nr 6“ lugeda võime. Ta võtab ikka ja jälle luubi alla inimlikud puudused, eriti meelepärased on talle alatus, isekus, enesearmastus, lipitsemine… Üldiselt väärib ta lugemist juba ainuüksi sellepärast, et ta jutustused on nii meisterlikult kirjutatud, neis on kõik ideaalselt tasakaalus, kõigel on põhjus ja tähendus. Mind võluvad Tšehhovi novellid oma absurdse reaalsuse, eheda koomika ja peene psühholoogilise mõõtmega – see on hea huumor käsikäes eksistentsiaalse ängiga. Ta sunnib vaatama endasse ja mõtlema oma elule.

Viimasel ajal olen lugenud rohkem kaasaegset kirjandust, vahel sekka tõesti ka vene klassikuid. Tšehhov polnud mulle ausalt öelda juba ammu kätte sattunud, aga seda meeldivam oli ka taaskohtumine temaga.

2. Kogumikus on kokku seitse juttu, neist neli lugu – „Elu igavus“, „Mees ja naine“, „Vürstinna“, „Valgelaup“ – ilmuvad eesti keeles üldse esimest korda ja kolm – „Palat nr 6“, „Rothschildi viiul“, „Piiskop“ – ilmuvad uues tõlkes. Küllap vaatasid ühel hetkel ka Friedebert Tuglase ja Oskar Truu juba ilmunud tõlkeid? Mida tooksid välja oma tõlke ja nende tõlgete suuremate erinevustena? Ja Tšehhov kirjutas need lood rohkem kui sada aastat tagasi, kas ja milliste vahenditega oma tõlkes seda markeerisid, et tegemist ei ole päris tänapäevase keelepruugiga.

Ma vaatasin kõrvale igasuguseid tõlkeid, Friedebert Tuglase omi vast kõige põhjalikumalt, sest tema tõlgitud on nii „Palat nr 6“ kui ka „Rothschildi viiul“. Oskar Truult pärineb 1911. aastal ilmunud „Piiskopi“ tõlge, mida võib küll juba arhailiseks pidada.

Tuglase tõlked on poeetilisemad, loomulikult on tal palju häid ja tabavalt tõlgitud kohti, kuid tuleb ette ka silumist, lihtsamaks tõlkimist, keerulisematest kohtadest üle libisemist, ebatäpsusi, venepärasusi. Tõlkimise kallale asudes püüdsin luua vanamoodsalt kõlavat teksti, kuid õnneks suunas mu toimetaja Katrin Hallas mind õigele teele. Tšehhovil on üsna lakooniline, neutraalne keel. Me Katriniga püüdsime hoida originaalilähedast joont, mis oli aeg-ajalt muidugi ka võimatu, väljenditele täpset vastet leida alati ei õnnestu. Siin-seal sai ka vanamoodsama kõlaga sõnu sisse pikitud, kuid neid pigem vähem kui rohkem. Meie eesmärk oli olla võimalikult täpne, samas ikkagi truu eesti keelele ja lugemismugavusele. Tuli jälgida, et lauseid oleks hea lugeda, et mõtteline rõhk oleks paigas, et mingeid nüansse välja ei jääks ja et midagi omalt poolt juurde ei tuleks. Kõige keerulisem oli vast tegelaste kõnepruugi tõlkimine. Siinkohal pean jällegi kummardama oma toimetaja ees, temata oleks see kukkunud välja mitte päris nii värvikana. Ajastu keel peegeldubki kõige enam tegelaste kõnes, mis on kohati veidi kummaline, natuke vildakas, aga igal juhul mõnusa eripäraga. Ülejäänud osas piirdus see väheste vanaaegselt või eriliselt kõlavate sõnadega, üldjoontes on vanamoodne keeletarvitus mõõdukas.

3. See tõlge valmis Kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni kureeritud noortele tõlkijatele mõeldud koolitusprogrammi „meister-sell“ raames. Räägi palun paar sõnaga lähemalt, mida see tähendas.

See on minu esimene ilukirjandusliku teose tõlge. Ilukirjanduse tõlkimisega olin seni kokku puutunud vaid põgusalt Kirjanike liidu korraldatud tõlkevõistlustel ja suvekoolides. Projekt kujutas endast tihedat koostööd kogenud tõlkija-toimetajaga, minu juhendajaks oli Katrin Hallas. Tänu temale saigi see tõlge selline, nagu ta on. Katrin lihvis ja parandas mu katsetusi viimseni välja. Mulle oli see väga väärtuslik kogemus, sain aimu, kuidas käib ilukirjanduse tõlkimine, mis on minu nõrgad kohad, millele kõigele pean tõlkimisel tähelepanu pöörama ja kui nõudlik töö see on.