KOLM KÜSIMUST MARILYN FRIDOLINILE

 

LR esitab kolm küsimust Lukianose „Surnute kõneluste“ tõlkijale Marilyn Fridolinile.

1. Juunikuus ilmus sinu tõlge vanakreeka satiirimeistri Lukianose „Surnute kõnelustest“, väärikas täiendus Loomingu Raamatukogu sarja ja eesti antiigitõlkelukku. Tõlge valmis sul aga hoopis magistritöö raames kindla plaaniga see ka avaldada. Miks valisid just Lukianose ja „Surnute kõnelused“?

Autori ja teose valikul olid mulle olulised eelkõige kolm näitajat: esiteks, et tekst oleks mulle kui algajale jõukohane, teiseks, et see oleks terviklik, ja kolmandaks, et see võiks ka laiemat publikut köita. Mulle tundub, et eestlased natuke pelgavad antiikkirjandust, arvates, et see on kas jube keeruline ja filosoofiline või teistpidi hästi ülev ja keerulises värsivormis pealekauba. „Surnute kõnelused“ paistis olevat teos, mille täielikuks mõistmiseks on kohati küll kommentaaride abi vaja – sest millise antiikteosega nii ei oleks? –, kuid laias laastus sobib see heaks näiteks vanakreeka humoorikast jutukirjandusest. Ka käsitletavad teemad võiksid tänapäevastki lugejat kõnetada.

2. Sinu magistritöö on tõeliselt huvitav lugemine neile, kes tunnevad huvi tõlke valmimisprotsessi ja analüüsi vastu, pärast raamatu lugemist tasuks kindlasti ka see üles otsida. Märgid magistritöös ühe eesmärgina ka seda, et soovid luua mitte niivõrd akadeemiliselt täpset tõlget, kuivõrd tõlget, mis oleks sujuv ja mõnus lugemine laiemale lugejaskonnale. Nüüd tagantjärele kaaludes kui palju pidid selle eesmärgi pärast näiteks tõlke täpsuses kompromisse tegema või selgus, et need kaks suunda polegi teineteisest erinevalt algselt arvatust nii kaugel?

Vanakreeka keel ja eesti keel on ikka päris erinevad, nii et kompromisse tuli teha küll. Mu enda jaoks sai tõlkevalikute tegemisel lõpuks määravaks žanr – kuna teos on dialoogivormis, siis tundus võimalikult loomuliku suulise kõne edasiandmine olulisem kui peened keelelised nüansid. Tegelikult erinevad ka magistritööks valminud versioon ja Loomingu Raamatukogu sarja kaante vahele jõudnud lõppversioon üpris palju, sest kuigi mulle aasta tagasi tundus, et kõlab juba päris hästi ja loomulikult, siis uuesti kätte võttes tajusin õige mitmes kohas ka ise, et nii küll keegi ei räägi ja olen originaali lauseehitusest ikkagi liiga kramplikult kinni hoida püüdnud. Ei teagi, kas järgmisel aasta julgen enam raamatut lahti teha – mine tea, mis ma siis arvan.

3. Ega esimene suurem tõlge ometi järgmisteta jää? Kas oled asunud juba mõne uue tõlkega tegelema?

Lausa mitu projekti on käsil! Esiteks üks kollektiivne tõlkekogumik, kus ilmub muu hulgas minu esimene värsstõlge, ja teiseks olen püüdnud veel sellist kergemat meelelahutuslikku kirjandust ette võtta.