LR esitab kolm küsimust Dubravka Ugrešići romaani „Romaanijõe forsseerimine“ tõlkijale Madis Vainomaale.
1. Paari aasta eest kirjutasid Loomingu Raamatukogule, et sooviksid tõlkida serbia keelest ning pakkusid välja ka mõne teose. Meie võtsime selle suure rõõmuga teadmiseks, sest lõunaslaavi keeltest on viimastel aastakümnetel eesti keelde vahendatud väga vähe – ehkki see, mis on ilmunud, nt Milorad Pavići „Kasaari sõnastik“ (Varrak, 2005) Jüri Ojamaa tõlkes, „Tuule sisemine pool“ (LR nr 37–39, 2008) Maiga Variku tõlkes ning Danilo Kiši „Boriss Davidovitši hauakamber“ (LR nr 19–20, 2016) Hendrik Lindepuu tõlkes, on olnud suurepärane – ja olimegi vaikselt unistanud, et ehk on võimalik ka neist keeltest tõlkimine veidi rohkem rea peale saada. Kuidas sa serbia keeleni ja selle kirjanduse vahendamiseni jõudsid?
Läbi Kesk-Euroopa Ülikooli õigusteaduse magistrantuuri Budapestis. Jagasin seal korterit kahe serblasega ja millegipärast tekkis just meie korterisse tol ajal KEÜ-s õppivate endise Jugoslaavia riikidest pärit magistrantide gravitatsioonipunkt – serblased, mõned horvaadid, üks bosniakk ja makedoonlane. Mind assimileeriti positiivses mõttes ikka täiesti. See on tegelikult ainus kord, kui proovisin keelt ka mingist iidsest serbohorvaadi keeleõpikust tudeerida. Siis tuli 1999. aasta kevad ja NATO hakkas Jugoslaaviat pommitama, mille tõttu sai korterist õpingukaaslaste sugulasi täis pagulaskorter. Mingil hetkel elas meie kolmetoalises korteris pea 15 inimest ja koer.
Tegelikult on paremat „keelekümblust“ raske soovida. Ega siis keegi minu pärast inglise keelt rääkida ei viitsinud. Parim crash course sealsesse slängi, filmi- ja muusikamaailma. Seal tutvusin ka oma tulevase abikaasaga. Siis järgnes töö Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsiooniga Bosnia imelistes kolkakohtades ning sealt edasi Serbias. Kõik need inimesed, kellega mul siis oli võimalus iga päev ninapidi koos tööd teha, omamoodi õpetasid ja lihvisid mind. Minu esimene etteaste tõlgina juhtus tegelikult täiesti plaanimatult ühe töövisiidi käigus, kui olin grupi Serbia politseinike, prokuröride ja kohtunikega nende Hollandi ametivendadel külas. Kohapealne tõlk jäi teemakohase terminoloogiaga jänni ja nii ma lihtsalt võtsin keset koosolekut tõlkimise üle. Viimased pea kümme aastat olen teinud nii suulist kui ka kirjalikku tõlget Tartu vanglale seoses seal karistust kandvate endisest Jugoslaaviast pärit sõjakurjategijatega.
2. Ja lõpuks ei jäänudki me mitte serbia teose juurde, vaid pakkusime pärast ühist arutamist tõlkimiseks hoopis horvaadi kirjaniku Dubravka Ugrešići romaani „Romaanijõe forsseerimine“. Kas selle teosega tekkis kohe klapp? Mis selle vahendamisel kõige enam peavalu valmistas?
Oo jaa, „Romaanijõgi“ oli minu jaoks suurepärane avastus. Eelkõige just sellepärast, et see on kirjutatud veel ajal, mil Jugoslaavia polnud vägivaldselt lagunenud, ja nii puudub romaanis kogu lagunemisega seotud taak. Selle asemel valitsevad romaanis rafineeritud iroonia, heasüdamlik nöökamine ja sapine sarkasm. Mind siiralt rabas see Flagus’-nimelise tegelase globaalse kirjanduskontrolli idee aktuaalsus. Ja masendas. Naljakas oli ka, sest ma paralleelselt „Romaanijõega“ lugesin hästi palju Dovlatovit ja ühel hetkel läksid mul Dovlatovi tegelased Trošini seiklustega täitsa sassi. No samasugune tunne, kui mõnikord ärkad ja hetkeks nagu ei tea, kus sa täpselt oled – oma kodus või suvekodus või kuskil kolmandas kohas. Oi, ja siis see teravpeen sarkasm nende läänest tulnud tsivilisatsioonituristide suhtes, kes otsivad „autentset“ elurakurssi. Pole vaja just palju kas või Facebookis kolada, kui leiad grupid, mis ülistavad küll „brutaalset arhitektuuri“, küll bussipeatusi endise NSVL-i riikides või sõjamemoriaale endise Jugoslaavia aladel. Tõeliselt raske ja samas ülipõnev oli aga peidetud kirjanduslike vihjete tuvastamine autori tegelaskujude sisemõtisklustes. Lõpuks ma muutusin üsna paranoiliseks ja uurisin pea igat väljendit mitu korda.
3. Dubravka Ugrešić pälvis „Romaanijõe forsseerimise“ eest 1988. aastal Jugoslaavia aasta parima romaani auhinna NIN, kusjuures ta oli auhinna toona 34-aastases ajaloos esimene naine, kes auhinna võitis. Romaanis on tummiselt satiirilises võtmes kujutatud erinevaid šovinismi ja seksismi vorme, mille vastu – kirsiks tordil – võtavad Darja- ja Tunja-nimelised tegelased ette kättemaksuaktsiooni šovinistliku kriitiku Ljuština vastu, ja jääb mulje, et ka väljaspool „Romaanijõge“ oli Ljuština suust kostnud „köögikirjandusejutt“ Jugoslaavias kaugelt liiga levinud. Kuidas on sellega sealkandis tänapäeval?
Pärast Ugrešići on NIN-i auhind veel kahel korral naiskirjanikule läinud. Hmm, mnjah, Ugrešići romaan on kirjutatud üsna vahetult enne Jugoslaavia lagunemist ja sellega kaasnevaid sõdu. Pärast neid on minu meelest sealset kirjandust valitsenud teatav masendav ja depressiivne allnoot. Ja mitte ainult kirjandust – vaata kas või selle perioodi filme, nt serbia režissööride Srđan Dragojevići „Ilus küla põleb ilusasti“ ja Goran Paskaljevići „Püssirohutünn“ või siis Bosnia režissööri Danis Tanovići „Eikellegimaa“. Tonaalsuse muutust on minu arvates märgata alles viimastel aastatel, aga seda teist tooni tuleb nüüd kohe lausa laviinina. No näiteks kas või Ivana Bodrožić (Horvaatia), Lana Bastašić (Bosnia), Milica Vučković (Serbia). Kõnekas on fakt, et mainitud Bodrožić ja Vučković on Belgradis toimuval kirjandusfestivalil Krokodil kõrvuti selliste superstaaridega nagu Hanif Kureishi ja Irvine Welsh. Kummaline on aga, et samal ajal on riikide tasandil suhted endise Jugoslaavia aladel pärast 1990. aastate sõdu seni halvimal tasemel.
