Räägivad
-
Pilt: Krõõt Tarkmeel, Delfi„„Inimese kostüüm“ voolas pikkade aastate vältel minust välja. Mul oli seda vaja, et kuidagi tegeleda oma leinaga. Naljakas, et nii kaua aega võttis, tegu ei ole „telliskiviga“ (naerab).“ Jim Ashilevi vestles Tiiu Suviga raamatu „Inimese kostüüm“ tagamaadest. Loe siit.
-
Pilt: Siim Lõvi, ERR„Inimese kostüüm“ on kinnitus sellest, et keerulistest, osalt isegi tabuteemadest on võimalik rääkida niiviisi, et esmajoones ei jää kõlama mitte tumedus, vaid hoopis tervendav lootuskiir. Üle kuue aasta töös olnud käsikiri on sügavalt isiklik, aga mitte kuidagi ennastimetlev, vaid hoopis kõigiti üldistusvõimeline. Mõistetavalt oli Ashilevil endal seda teksti vaja, et…
-
Jim Ashilevi „Inimese kostüüm“ räägib sõber Margus Karu surma järgsest leinast, aga mitte ainult. Mitme aasta vältel kirjutatud teos näitab mosaiigina argipäeva soojust, depressiooni, maailma parima videomängu sündi ja teisesuskogemust. Loe Johanna Ranniku arvustust siit.
-
Pilt: Rasmus Rebase, PostimeesRiho Uibo vestles Jim Ashileviga leinast, vaimsest tervisest, oma koha otsimisest ja tema uuest raamatust „Inimese kostüüm“. Loe siit.
-
Pilt: Piia Ruber, Sirp„Esialgu lõputu heietamisena näiv katkendlik stiil on selgelt teadlik valik. Lilli Luuk ei kirjuta niivõrd sündmustest, vaid sellest, kuidas sündmused inimestesse jäävad – kuidas mingi juhuslik lõhn, koht või lause võib aastakümneid hiljem tuua tagasi terve maailma. Tema loomingus kordub huvi selle vastu, kuidas Eesti lähiajalugu ei eksisteeri ainult õpikutes, vaid inimeste…
-
„See raamat teeb alandlikuks. Mitte ainult selles mõttes, et meie praegune elu on nagu lill, vaid tegelikult kõigi nende seikade, saatuste, vägivallaohvrite, läbielamiste, surmade ja edasielamiste suhtes, mida on siin kirjeldatud. „Kirjeldatud“ – jah, aga kuidas? Üldistavalt, kuid samas ikkagi konkreetselt inimesi ja juhtumeid vahendades. Vahel unenäoliselt, aga samas nii,…
-
„Kui tõsisemad ajaloo- ja antropoloogiahuvilised kõrvale jätta, ei seostu enamikule eestlastest sõna „hutsuulid“ ilmselt just paljuga. Ega ka Bukoviina piirkonna ajalugu. Tuues pilti mõned esimesed vihjed – ukraina etniline rühm Karpaatides Tšernivtsi ja Ivano-Frankivski oblasti mägedes –, tekivad meie kultuuriruumi ja elulaadi taustal pigem eksootilised assotsiatsioonid. Seda hämmastavam on, et Maria Matiose…
-
Pilt: Siim Lõvi, ERR„Alice Zeniteri lühiromaan „Kes neid jõuaks lahuta“, mis on ilmunud paar aastat tagasi Loomingu Raamatukogus. See on autobiograafiline teos ühe noore prantsuse naise ja Mali päritolu mehe sõprusest, mis viib nii kaugele, et nad sõlmivad fiktiivabielu, et see noormees saaks jääda Prantsusmaale elama. Ta puudutab väga teravalt, väga vaimukalt, ka…
-
„Aalmanngi tähendab samas tekstis, mille avavärsis kirjalikku giljotiini nõuab, et „kaos algab vaikselt“ – protest linna kujus kehastunud oma lapsi õgiva kapitalismimonstrumi vastu võib alata ka nõnda pisikesest, pealtnäha tühisest žestist nagu see, et „kirjutan hauamusta märkmikku / linnade nimed väikese tähega“ (lk 54). Iseäranis seepärast, et tegelikult on võitlus,…
-
„Loomingu Raamatukogu selle aasta esimene raamat on jällegi midagi sellist, mis võiks laiemat lugejaskonda kõnetada: seekord siis sirgjooneline luule ebatervetest paarisuhetest. Kujutan ette, et ükskõikseks ei jäta see ühtki lugejat, ning küllap on selliseid, kes hakkavad autorit materdama – umbes nagu Carolina Pihelgase „Lõikejoone“ puhul; eks mõlemad raamatud räägivad omal…
