KOLM KÜSIMUST VERONIKA EINBERGILE

LR esitab kolm küsimust Andri Krasnjaštšõhhi „Jumal on. +/-“ tõlkijale Veronika Einbergile.

Mäletan lapsepõlvest, et mu isal oli pardel salapärase kirjaga ХАРКІВ (selgub, et seda kaubamärki kasutatakse ja pardleid tehakse endiselt). Ukraina keelele ei olnud mul aga pärast seda miskipärast põhjust mõelda enne, kui toimetajatööd tegema hakkasin. Kuidas jõudsid ukraina keele juurde Sina?

Kuna juhtusin sündima ukrainlaste perre, siis oli see keel kuskil taustal kogu aeg olemas. Vanemate arvates aga polnud ukraina keelega Eestis suurt midagi peale hakata, mistõttu kasvasin üles vene ja eesti keele keskel. 2022. aasta kevadel tekkis tohutu nõudlus ukraina keelest tõlkimise järele ning pärast mõningast kõhklemist ja puiklemist hakkasin vastu võtma algul väiksemaid ja hiljem ka suuremaid töid. Õpetaja Natalia Chebotareva julgustas ja suunas mind vajalike õpikute ja sõnastike juurde, ent kõige tõhusamalt omandan ma keelt siiski praktika kaudu – löön tekstisse hambad sisse ja asun purema.

Krasnjaštšõhhi ülestähendused on kohati talumatult kurva sisuga. Kuidas tõlkija end masendusse langemise eest kaitsta saab?

Tõlkijal on masendusse langemiseks muidki põhjuseid kui teksti lohutu sisu. Näiteks tasu. Või enda küündimatus. Aga see selleks. Emotsionaalselt läbiraputava teosega töötamise järel tavatsen ma võtta pikema pausi ja tegelda millegi lõbusamaga.

Milline töö on teoksil praegu?

Eelmisest vastusest tulenevalt tõlgin praegu taas kord Erast Fandorini ja Masa seiklusi Boriss Akunini sulest.