KOLM KÜSIMUST ANNE LILLELE

LR esitab kolm küsimust Sophoklese näidendi „Antigone“ tõlkijale Anne Lillele.

„Antigone“ kirjutamisaeg pole täpselt teada, selle lavastamisaeg arvatakse olevat aasta 442 e.m.a paiku. Tõeliselt hea meel on selle üle, et pea 2500 aastat hiljem on see võimas tragöödia nüüd lõpuks ka eesti keeles loetav. Mäletan, et rääkisid sellest tõlkest mulle esimest korda tõlkijate suvekoolis 2022. aastal. Kas mäletad, millal sind esimest korda külastas mõte see keerukas tõlketöö ette võtta ja mis sai lõpuks otsustavaks tõukejõuks?

Kreeka tragöödiate tõlkimise peale olen mõelnud aastakümneid, alates sellest kui ülikoolis kreeka keelt hakkasin õppima. Kuni tööl käisin ei jätkunud piisavalt aega ja energiat, et sellega tegeleda. Tragöödiatest olen võrdlevalt kirjutanud palju, eriti tegelaste ja teemadega seoses. Huvitavad eriti traagilised karakterid, nende valikud ja eetikaprobleemid. Miks neil nii hullusti läheb? Kuigi mitte alati pole see nii – on ka õnneliku lõpuga tragöödiaid. Aga kannatusi on neil ikka palju. Kui vaadata kõrvuti tragöödiat ja eetikat, siis hakkad kahtlema maailma õiglases korralduses. See paradoks köidab. Enne „Antigonet“ tõlkisin teatrile NO99 „Iphigeneia Aulises“, lisaks sellele ka „Iphigeneia Taurises“ (need on eraldi raamatuna ilmunud). Kreeka kirjanduse antoloogia jaoks tõlkisin Euripidese „Bakhandid“, aga ka komöödia „Lysistrate“. „Antigone“ on üks sagedamini mängitud ja lavastatud tragöödiaid Euroopas, aga ka mujal. Nii et mõttes on see lugu olnud pikka aega. Tõukeks sai selle loo originaalvariandi lavale toomise mõte Vanemuises. Tegelikult on minu jaoks olnud päris raske valikut teha, millise tragöödiaga tegelema hakata. Üsna mitu oleks neid, mis tõlkima innustaksid. Mõte on selles, et võtta käsile lugu, millel on ideestikus rohkem pidepunkte meie praeguse ajaga ja mis üldinimlikult tõuseksid kõrgemale oma loomisajast. „Antigones“ seda kindlasti on. Loo karakterid, emotsioonid, suhtumised ja väärtused võivad ka praegu kaasa elama panna.

Äsja ilmunud tõlge järgib originaali keerukat ja mitmekesist värsistruktuuri. Kas see oli algusest peale kindel teadmine, et eelistad sellist lahendust, või käis mingil hetkel ka peast läbi mõte, et võiks teha vabavärsilise tõlke? Mis pani otsustama meetrilise tõlke kasuks?

Kreeka tragöödiatekstide meetrika sobitamine eesti keelega on mulle algusest peale huvitav olnud. Eriti sellepärast, et anglo-ameerika ja saksakeelses traditsioonis on valdavalt kas proosatõlked (mis on muidugi kergesti loetavad) või siis silbilis-rõhulises süsteemis, mis ei järgi silbipikkusi, vaid sõnarõhku. Eesti keeles on pikkuse järgimine tänu väldete süsteemile täiesti olemas. Ka kreeka keeles on olema nii lühike kui ka pikk e (epsilon ja eeta) ning o (omikron ja oomega). Tekkis lausa sportlik huvi, kas meetrilist süsteemi eesti keel välja kannab. Minu tagasihoidlik arvamus on, et kannab küll. Selles osas on eesti keeles erakordsed võimalused, mida paljudel teistel pole ja tahaks väga neid ära kasutada nii, et sisu ja mõistetavus sellega kaasa tulevad. Aga muidugi on teisi võimalusi, tragöödiatekstidest võib teha kasvõi ümberjutustuse, panna ooperina muusikasse või luua lausa operett (mida nt. „Kuningas Oidipusest“ on ka tehtud). Meetrika ja originaali värsisüsteemi arvestamine ja järgimine seab hulganisti piiranguid, nt. silpide arv värsireas, mis jambilise trimeetri puhul on enamasti 12, aga on lubatud siiski mõned vabadused. Pika silbi asemel võib olla teatud positsioonis kaks lühikest (nn. resolutsioon ehk jagunemine). Eriti keeruline on pärisnimede sobitamine värssi, seda enam, et kreeka keeles sõnarõhk võib erinevates käänetes muutuda. Ka kreeka tekstis on nende puhul mõningaid mööndusi tehtud. Raske on ka sõnadega, mis eesti keeles on esmavältelised ja pikemad kui kaks-kolm silpi (nt inimene, jumalad, ema ja isa käänetes), nende puhul on pikka silbiosa raske sobima panna. Eriti hädas olen olnud numbri ’üheksa’ käänetega, seda õnneks „Antigones“ pole. Aga kõik need sõnad on selliseid, mida ei saa asendada ka. Kui ikka midagi kindel arv, siis seal ei saa sünonüüme otsida. Teine probleem on, et kreeka keeles on palju ühesilbilisi sõnakesi (partikleid), mis mõjutavad öeldu tonaalsust. Eks neid on eesti keeleski, aga väga tihti pole neid hea kasutada (eks, ju, küll jne.). Aga usun, et eesti keel väärib seda, et temaga veidi vaeva näha ja panna kõlama igati ilusti ja usutavalt.

Antiiktragöödia tõlkimine on tõeline kunsttükk, tähenduse edastamise kõrval tuleb mõelda ka värsimõõduküsimustele, keeleliste vahendite valimise kõrval ka kultuurilisele kontekstile, mis omaaegse antiikteatri vaataja ja tänapäeva eesti lugeja puhul on väga erinev, kõiki neid aspekte tuleb silmas pidada kordamööda ja korraga. Mis oli sinu jaoks põhiprintsiibiks või siis dominantideks, mida „Antigone“ tõlkimisel silmas pidasid?

Kui loetleda kõiki aspekte, mida tõlke juures tuleb arvestada, siis on tõesti raske üht või teist eelistada ja seda teiste arvelt esile tuua. Esimene ja kõige tähtsam on see, et tekstist saadaks aru nii, nagu see originaali puhul on. Siin aga tuleb mängu ajaline kaugus – me pole ju vanad kreeklased. See, kes Ateena teatris istus, etendust vaatas, enda ümber tuttavaid nägi ja kaasa elas, tundis emotsioone, mida teame ka meie (kurbus, rõõm, kannatus, hirm, viha, nördimus jne.). Aga mis selle kõik esile kutsus, kuidas see avaldus ja millega seotud oli jääb paljus teadmata. Aga ka praegu – ega inimesed teatris ei ela kõike ühtmoodi läbi. Sündmused ja nendega seotud tunded toetuvad varasemale kogemisele, teadmistele, maitsele jms. Püüdsin vaadata ja edasi anda teksti nii, et see paneks kaasa elama – selleks ju teatrisse minnakse ja raamat kätte võetakse. Sellele aitas kaasa mitmetahuline ülihoolas toimetajatöö, mille tulemusena tekst oma lõpliku kuju sai, ikka selleks, et tundemaailm ja vahest ka arusaam maailmast rikkamaks muutuksid. Kui midagi sellest meie lugejate ja vaatajateni jõuab, siis pole kõik päris ilmaasjata tehtud. Arvan, et meie inimesed ja meie keel väärivad seda, et saada osa Euroopa kultuuri lätetest.