Jan Kaus
Saatesõna Joseph Brodsky raamatule “Veepervel” (LR 2025, 32)
Oh jah, Veneetsia! Vetel hõljuv peibutis, mis pole siiani kaotanud grammigi oma köitvusest, kuigi turistimassid on muutnud teatud kohtades liikumise vaat et võimatuks ning kohalikel elanikel on neist (nojah, meist) ammu siiber. Mõni aasta tagasi kirjutasin Veneetsiast järgmist: „Kuigi mu käsutuses pole vastavat statistikat, tundub mulle, et kui peaksin vedama kihla, milline linn asub ilukirjandusliku esinemissageduse tipus, teeksin panuse Veneetsiale. Seda muidugi juhul, kui arvestada asula ilukirjanduslike mainimiste seost elanike arvuga ning nende mainimiste kirjandusloolist kaalu. Veneetsias elab vähem inimesi kui Tallinnas, ometi on see üks viiest asulast, mis figureerib Shakespeare’i näidendite pealkirjades.“[1] Selle salapärase, labürintliku, ajaloost ja kultuurist raske ja samas õhkkergena mõjuvat arhitektuuri täis linna olemust on püüdnud sõnastada mitmed ilukirjanduse suurkujud. Henry James räägib Veneetsia „võlu täiuslikkusest“: „See võlu pööras nende poole näo, mis oli oma ilus külm, oli täis poeesiat, mis ei pidanud kunagi nende omaks saama, ning kõneles iroonilise muigega võimalikust, aga keelatud elust.“[2] Gustav von Aschenbach tundis olevat saabunud „kõige ebamaisemasse kõikide linnade seast“[3], Veneetsia oli tema nägemuses „meelitav ja rikutud iludus, pooleldi muinasjutt, pooleldi püünis, linn, mille läppunud õhus puhkes kunst kunagi priiskavalt vohades õitsele…“[4] Sedavõrd ebamaine võlu on ulatunud ka kõrgemate laiuskraadide kirjasõnasse. Tove Janssoni „Suveraamatust“ leiab „Veneetsia-mängu“ nimelise peatüki – mängu vallandab postkaart Veneetsiast: „Rida roosasid ja kuldseid paleesid kerkisid otse tumedast veest, milles peegeldusid gondlite laternad.“[5] Vanaema, kellele postkaart on saadetud ja kes on ise Veneetsias käinud, on sunnitud rääkima oma lapselapsele Sophiale just sellest linnast, sest „Sophiat huvitas ainult Veneetsia ja eriti just need mustendavad kanalid, kus haiseb roiskunud vee ja kopituse järele, ning mis iga aastaga tõmbavad linna üha sügavamale mudasse, pehme musta löga sisse, kuhu on maetud kuldtaldrikud.“[6]
Võib-olla paelubki kirjanikke see sügav vastuolulisus, kuldsete taldrikute ja mustendava muda, hiilgava elu ja hiiliva hävingu amalgaam, millest linn tundub olevat ehitunud? Või on asi Veneetsia ebatavalises labürintlikkuses, eriti selle sarnasuses inimliku mõtlemisega – osutab ju Brodskygi siin raamatus aju ja labürindi sarnasusele. Meenub Jeanette Winterson, kes kirjutab Veneetsia kohta: „Verekoera nina siin ei aita. Kompassiga liikumise kursused ei loe midagi. Enesekindlad juhised möödakäijatele viivad need väljakutele, millest nad iialgi midagi kuulnud pole, üle kanalite, mida ülestähendustes kirjas pole.“[7]
Püüangi allpool pakkuda ja kirjutada lahti võimalikke põhjusi, miks Veneetsia Joseph Brodskyt enda poole tõmbas.
*
Vene-ameerika luuletaja ja esseist Joseph Brodsky (venepäraselt Jossif Brodski[8], 1940–1996) kuulub nende XX sajandi kirjanike hulka, kelle kohta võib öelda, et ta „ei vaja lähemat tutvustust“ – seda vähemalt kirjandusest huvitatutele. Eesti keeleski on tema loomingut avaldatud korduvalt ning temast kirjutatud piisavalt. Viimase puhul tuleb tõsta esile Mihhail Lotmani suurepärast tööd, mida ka siinses kirjatükis ohtralt kasutan. 1996. aastal nägi ilmavalgust Brodsky esseekogu „Koguja rõõm“, millest leiab Lotmani järelsõna „Brodsky esseistika“. 2013. aastal avaldas Lotman ajakirjas Looming käsitluse „Brodsky ja Dante: armastuse ruum traditsiooni taustal“. 2018. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Maria-Kristiina Lotmani tõlgitud ja Mihhail Lotmani koostatud valik luulet pealkirjaga „Atlantise lähistel“, millele on saatesõnad lisanud nii tõlkija kui ka koostaja, viimase kirjutatud „Antiigiteema Jossif Brodski luules“ sisaldab muuhulgas täpseid sõnastusi autori ruumipoeetilisest meelelaadist, mis tulevad ka tema Veneetsia-essee „Veepervel“ lugemisel kasuks. Lotmani pühendumuse magnum opus on aga 2005. aastal ja 2013. aastal täiendatud kujul ilmunud „Pistriku talvekarje: Esseed Joseph Brodsky poeetikast ja surmast“, millesse on koondatud erinevad käsitlused Brodsky luulemaailmast ja selles ilmnevast, külluse kaduvust ja kaduvuse küllust poetiseerivast meelelaadist. Nimetatud poeetikakäsitluste kaudu kirjeldab Lotman ammendavalt ka oma lemmikluuletaja eluloo olulisemaid pöördeid.
Joseph Brodsky sündis praeguses Peterburis ning elas lapsena üle Leningradi blokaadi, mis jättis jälje ta tervisele. Juba noorena tundis ta huvi luule vastu, see ajendas teda õppima erinevaid keeli, sh poola ja inglise keelt, millest ta soovis tõlkida talle oluliste autorite tekste. 1960. aastal kohtus ta Anna Ahmatovaga, kes teda tema luuletajateekonnal palju aitas. Üsna pea sattus Brodsky pahuksisse võimudega, kes pidasid tema luulet nõukogude maailmale sobimatuks, 1964. aastal karistati teda kohtulikult „parasitismi“ eest. Brodsky nimi mängib olulist rolli samizdati ajaloos, kuna suurem osa tema luulest levis põrandaaluseid väljaandeid pidi. Tema kohtuprotsessil peetud dialoog, milles tuleb esile Brodsky suveräänne loomus, on omandanud peaaegu legendaarsed mõõtmed. Olgu siin toodud ära paljutsiteeritud lõik:
Kohtunik Sergejeva: Mis on teie amet?
Jossif Brodski: Tõlkija ja poeet.
Kohtunik Sergejeva: Kes tunnistas, et te olete poeet? Kes määras teid poeediks?
Jossif Brodski: Mitte keegi. Kes määras mind inimeseks? Ma arvan… et see on Jumalast.[9]
Mihhail Lotman leiab, et seda mõttevahetust saab pidada pöördepunktiks „mitte üksnes selles protsessis ja kogu Brodsky elus ja saatuses, vaid nõukogude võimu ja kunsti vahekorras. Esmakordselt võimu ja kunsti dialoogis apelleeris viimane Jumalale. [—] Kui nüüd aga selgus, et hoopis kunstnik esindab taevalikku poolt, siis tekkis otsekohe küsimus, keda esindab tema võimukandjast vastane?“[10] Teisal kirjutab Lotman, et asi polnud ülepea nõukogudevastasuses, vaid pigem nõukogude-ükskõiksuses: „Brodski ei olnud sõna otseses mõttes nõukogudevastane kirjanik, ta oli midagi palju halvemat: ta ei teinud Nõukogude võimust välja, kehtestades oma individuaalse vabaduse ruumi, mida ta kuulutas täiesti avalikult ja avameelselt nii eeluurimise ajal kui ka kohtusaalis.“[11]
Pärast kohtuprotsessi viibis Brodsky poolteist aastat Arhangelski oblastis asumisel, kus tal avanes võimalus elada omaette majakeses ja seal kirjutades leida välise ahistuse surve all sisemise vabaduse õnn; 1972. aastal saadeti ta Nõukogude Liidust välja. 1987. aastal määrati talle Nobeli kirjanduspreemia. 1991. aastal nimetati ta Ameerika Ühendriikide poeet-laureaadiks.
Praeguse tõlke taustal tasub tähele panna Brodsky eluloo kihilisust. Ennekõike tuleks rõhutada, et Brodsky oli omal moel kahekordne pagulane. Esiteks sunniti ta lahkuma oma kodumaalt. Teisalt aga ei tasu unustada, et Brodsky oli juudi päritolu ning seda negatiivset eristust, oma sobimatust sai ta tunda juba lapsepõlves. Seega eelnes tema füüsilisele pagulusele vaimne, ühtaegu isiklik ja samas suure ajaloolise taagaga võõrakogemus. Tundub aga, et Brodsky võttis oma kahetisest pagulusest maksimumi. Nõukogude Liidust lahkumise taustal tundis ta seost ühtaegu Ida ja Läänega, mõlemasse suutis ta suhtuda ühtaegu sümpaatia ja irooniaks vajaliku distantsiga. Ta ei eitanud kumbagi, ei löönud kummagi ees risti ette. Ühtlasi kasutas Brodsky nii isiklikke kui ka kultuuriloolisi kodutuskogemusi oma loomingus. Siin tasub osutada tema antiigiarmastusele – eesti keeleski saab lugeda, kuidas Brodsky põimib kokku antiigi kirjandusloo ja omaenda pagulaskogemuse. Kogumikust „Atlantise lähistel“ leiab mitu luuletust, mis seda põimingut esindavad. Heaks näiteks sobivad read 1972. aastast pärinevast luuletusest „Odysseus Telemachosele“:
Ja ikkagi see tee, mis koju viib
on osutunud liiga pikaks, justkui
Poseidon oleks venitanud ruumi
sel ajal, kui me kaotasime aega.[12]
Või luuletus „Ex ponto“, mis on jutustatud kirjandusloo ühe kõige tuntuma pagulase Ovidiuse seisukohast:
siit mere äärest kirjutan. Siit, kus
on tormituulte järel laevad peidus
justkui maailma ääre kinnitus.[13]
*
Ent mis kiskus Brodskyt just Veneetsiasse, mis viis teda sinna ikka ja jälle tagasi, mis ajendas teda niigi ohtralt kirjandust inspireerinud linnast omaltki poolt kirjutama? Sellele küsimusele on võimalik leida mitmeid vastuseid.
Esiteks ei varja Brodsky, et temagi kuulub nende hulka, kelle meelest pole Veneetsia mitte ainult ilus, vaid erakordselt ilus (kui lihtsustatult väljenduda). Selline suhtumine võiks tunduda üsna tavapärane, kui Brodskyt lugedes ei tuleks välja, kuivõrd olulist rolli mängis ilu tema elus ja loomingus. Essee „Veepervel“ lõpuski on selgelt kirjas, et ilu on inimesest suurem. Selle väite sügavustest tuleb aga välja Brodsky ilutunnetuse laiem taust, mis vajab väikest selgitust.
Brodsky loomingut jälgides pole raske märgata, et ta asetas esteetika alati eetikast ettepoole. Essees „Tsivilisatsiooni laps“ kirjutab Brodsky: „Poeet tõmbab endale pahandusi kaela pigem oma keelelise ja sellest tuleneva psühholoogilise üleoleku kui oma poliitiliste vaadetega.“[14] Sellega haakub poliitika esteetilist mõõdet rõhutav mõte Nobeli kirjanduspreemia puhul peetud auhinnakõnes: „Kurjus, eriti poliitiline kurjus, on alati halb stilist.“[15] „Tsivilisatsiooni lapses“ läheb Brodsky oma jutuga veelgi konkreetsemaks: „Luuletaja eetilise hoiaku, isegi tema temperamendi, määrab ja kujundab tema esteetika. See seletab, miks luuletajad on pidevalt vastuolus ühiskondliku tegelikkusega.“[16] Nobeli auhinnakõnes aga võetakse idee kokku hoiakuga less is more: „Esteetika on eetika ema.“[17] Sellest tuleneb, et luuletaja meelelaadi tuum ilmutab end ei kusagil mujal kui keeles – või õieti tema isikupärases suhtes keelde, mille abil irrutab ta end poliitilistest oludest ja selle väljenduslaadist (tuletagem meelde Lotmani tsitaati Brodsky ükskõiksusest nõukogude võimu vastu). Niisiis ei asetu isikupärane keelekasutus poliitika vastu, vaid poliitika asemele – Brodskyl oli kasutada „teine poliitika ja see oli keel“.[18] Brodsky ise on selle sõnastanud 1982. aastal ilmunud ja Anna Ahmatovale pühendatud proosatekstis „Kaeblev muusa“: „Sest keel on riigist vanem ja sest prosoodia elab alati ajaloo üle.“[19] Ning kuna esteetika – kindel, ainuisikuline suhe keelega – oli Brodsky jaoks kujundava ja määrava tähtsusega, tulenes sellest omakorda tunnetus, mida on jällegi ammendavalt sõnastanud Mihhail Lotman: „Brodsky tunnetab, et tema ei saa rääkida kellegi eest ja mitte keegi ei saa rääkida kellegi eest.“[20]
Kui aga luuletajal on isikupärane, jagamatugi seos keelega, siis tuleb keele kaudu välja seegi, mida luuletaja õigupoolest endast kujutab. Mihhail Lotman on kirjutanud sellest nii: „Keel on korraga luuletajat haarav isiksuseülene jõud [—] ja samas tema kõige intiimsem osa, tema hing, anima, luuletaja altera ego, tema naiselik osa.“[21] Kuna Brodsky oli sunnitud oma kodumaalt lahkuma, siis väljendus see ka tema keelekasutuses, liikumises luulest proosasse, vene keelest inglise keelde – pagulasena ei hoidnud ta kinni ühest keelest või ühest keelevormist, ei jäänud pidama oma emakeelde või luulesse. Temale omaselt arutledes võibki väita, et Brodsky suhtus keelde nagu vette, mis leiab tee kõikidesse kohtadesse ja võtab väga erinevaid ilmnemisvorme, ent võimaldab alati, igas oma ilmumises tema teadlikule kasutajale ainuisikulist elu, annab võimaluse kasta tal lugejat luule elustava vihma kujul või panna lugeja libisema proosa jõgedes ja esseistika kanalites – asugu need jõed ja kanalid millisel kontinendil tahes. Muide, Brodsky on rääkinud pagendatud kirjanikust hoopis kui kapslis kosmosse heidetud koerast, ning kapsliks ongi keel. Mõne aja pärast aga märkab koer, et tema kapslit ei tõmba mitte maa poole, vaid kaugemale kosmosse.[22] Kui kapsel on keel, siis mis on kosmos? Võib-olla just nimelt ilu, mille ilmnemisvõimalused siin-seal kosmilises hajususes, näiteks Veneetsias, ühte koonduvad?
Nii jõuamegi teise võimaliku vastuseni. Essee „Veepervel“ ridadest võib märgata, et Brodsky seob ilu veega, eriti just merede veega. Mihhail Lotman on sõnastanud merevee tähtsuse Brodsky loomingus järgnevalt: „Meri ja merevesi on see, mis võimaldab elu, aga ka hävitab tsivilisatsioone.“[23] Pealegi on seos veega sügav ja autobiograafiline, sest Brodsky sündis ja kasvas üles linnas, mille olemust määratleb vesi samal määral, kui see teeb seda Veneetsias: Peterburis, poeedi lapsepõlve Leningradis.
Brodsky kirjutab selle raamatu lõpulõigus, et vesi kingib inimestele – kes on samuti osaliselt veest – ilu. Brodsky loomingu uurijad on aga leidnud, et luuletaja seos veega, mis jääb tema „sünnipärases idiomaatikas alati olemuslikuks elemendiks“,[24] algab just nimelt Neevast. Muidugi pole Peterburi ja Veneetsia ainsad linnad maailmas, mille arhitektoonikas ei saa veest üle ega ümber. Ent mõlema linna kultuuriloos on veel täita suisa eksistentsialistlik osa. Vee lähedus on tekitanud (ja tekitab siiani) nii Veneetsia kui ka Peterburi olemisloos seose loodusjõudude tajutava kohaloluga ning nende jõudude kultuuriliselt kõige kõnekama ilminguga: veeuputusega. Seda rõhutab ka Mihhail Lotman: „Uputus kui ajaloo lõpp ja ajaloojärgse elu algus on üks Brodski juhtmotiive.“[25] Nii Veneetsia kui ka Peterburi on pidanud elama vee ähvardava jõu meelevallas, mis muudab nende ilu eriti kõnekaks, seob ilu haprusega – mida ebakindlam, seda ilusam. Brodsky kirjutab Peterburile mõeldes: „Kuid üldiselt on tunne, et kujutelm loodusest, mis ühel päeval naaseb nõudma temalt röövitud valdusi, mis tal toona inimesele tuli loovutada, on küllaltki põhjendatud. See tuleneb linna laastanud loendamatute veeuputuste ajaloost, linna käegakatsutavast füüsilisest lähedusest merele.“[26] Samamoodi võib kirjutada Veneetsia kohta. Ning kas ei kõla järgmisteski Peterburi kohta käivates sõnades hoiak, mida kohtab ka selles raamatus: „Kaheteistkümne miili pikkune Neeva, otse linna südames hargnev Neeva oma kahekümne viie suure ja väikese lookleva kanaliga varustab linna nii paljude peeglitega, et nartsissism on paratamatu“?[27]
Muide, Brodsky on kirjutanud soovist või unistusest saada maetud Peterburi, täpsemalt Vassili saarele. Lotman kirjutab, kuidas „juba varastes luuletustes kõneldakse sellest [s.o Vassili saarest – J. K.] nagu lõpp-punktist“. Selle kinnituseks tuuakse ära read 1962. aasta luuletusest „Stantsid“: „Ei linna, ei kalmu / taha ma valida / Vassili saarele / tulen ma surema“.[28] Seda kõnekam, et praegu puhkab Brodsky põrm Veneetsias, San Michele surnuaiasaarel – ühes väga kummastavas kohas, kus ma talle austust avaldamas käies väga tugevalt tundsin, et olen sattunud maailma, mis kuulub sedavõrd selgelt surnutele, et nad on muutnud selle omaenda linnaks, mistõttu käivad elavad seal ringi nagu eksinud vaimolendid, varikujud, kes häirivad surnute elukorraldust. Käesoleva raamatu kontekstis sobib aga mainida üht Mihhail Lotmani „Pistriku talvekarje“ joonealust märkust, milles ta mainib, et Brodsky „maeti protestantlikusse sektorisse, kus tema naabriks sai Ezra Pound, keda Brodsky imetles luuletajana ja jälestas inimesena“.[29] Teisalt teatab Lotman, rõhutades üht võimalikku Veneetsia ja Brodsky meelelaadi vahelist seost, „et see juudi päritoluga vene kalvinistist USA kodanik oli hingelt hoopis itaallane, ning ta maetaksegi Veneziasse, mille aukodanik ta oli, linna, mis vajub vaikselt vee alla nagu maailmgi Brodsky luules“[30].
Kolmandaks on Veneetsial noore Brodsky kujunemisloos pisike, ent määrava tähtsusega osa. Mälestuslikus essees „Sõjasaak“ kirjutab ta, et tüdruk, kellega ta õrnas eas käis, kinkis talle „sünnipäevaks lõõtsakujulise komplekti Veneetsia postkaarte“[31] – episood, mida mainitakse ka siinses raamatus. Edasi järgneb osalt dramaatiline, osalt eneseirooniline kirjeldus: „Ja neid postkaarte vaadates tõotasin endale pühalikult, et kui ma kunagi pääsen välja oma sünniriigist, lähen ma talvisel ajal Veneetsiasse, üürin toa tänava – ei, vee – tasandil, istun maha, kirjutan paar-kolm eleegiat, visates suitsukonid ligedale põrandale, kus nad sisinal kustuksid; ja kui raha on lõpukorral, ei ostaks ma mitte tagasisõidupiletit, vaid laupäevaõhtuse eriväljaande ja laseks endal sealsamas ajud välja“[32] – sedagi dekadentlik-romantilist kujutlust kirjeldab Brodsky siinses raamatukeses. Nii et hoolimata osutusest, mille kohaselt „Surm Veneetsias“ ei avaldanud Brodskyle suuremat muljet, lükkas teda Veneetsia poole omaenda isiklik nägemus samal motiivil. „Iga linn on korraga elukeskkond ja nekropol,“ kirjutab Mihhail Lotman.[33]
Neljandaks võib püüda praktiseerida Brodsky stiili ning pakkuda vabama seose – juba mainitud kahetisuse. Võimalik, et inimesele, kes asus oma hoiakutelt Ida ja Lääne vahel, alati mujal, sest mujal vaevalt suutnuks (kui laenata Indrek Hirve sõnamängu), sobis igati linn, mis tundub ühelt poolt vaevu veepinnal püsivat, aga on teisalt seisnud seal üle tuhande aasta. Veneetsias käies võib näha, kuidas kanalite vesi, tuul ja sool majade alumisi korruseid söövitavad, tellistest tükke lahti kriibivad, nii et veepiiri kohal on seinad kulunud õhemaks kui kõrgemal. Viltusi jooni on rohkem kui üks. Ent samas on raske uskuda, et kõik need marmorpaleed siiski seisavad – ja püsivad sohu taotud puuvaiadel. Sellele mõeldes võib tekkida illusioon, et kogu linna, selle hooneid, sildu ja sillutist, püha Markuse väljakul tunglevaid turiste ja linna äärtesse tõmbunud kohalikke hoiab vee peal puhas ime, kõikide linnaga kokku puutunud inimeste soov sellest võlulinnast pisut veel kinni hoida. Justkui oleks nii, et kui linn hoiab neid veel vee peal, hoiavad nemadki linna vajumast – miljonid pilgud nagu nähtamatud vintsid, millele keritakse imetluse ja igatsuse köied. Pole raske kujutada, kuidas see ajaloo ja olematuse, maa ja vee, vastupidavuse ja lagunemise piiril asuv linn võib köita inimest, kellel on tulnud samuti ületada oma elus mitmeid piire, kõndida ebakindlal pinnal; luuletajat, kelle tõeline kodumaa on voogava pinnaga keel ning kelle luule leitmotiiviks, loomingulisuse allikaks on just nimelt hävingu poeesia. Mõlemad – linn ja inimene – on ülejäänud maailmast piisavalt irdu, et teineteise külge klammerduda, klammerduda teineteise samaaegsesse vastupidavusse ja kaduvusse.
Selleski annaksin ja jätaksin sõna Mihhail Lotmanile, tema nägemusele Joseph Brodsky meelelaadist: „Kõik, mis laguneb ja kaob selles kaduvas maailmas, väärib tema kõige tõsisemat tähelepanu: esemed, ehitised, nende varemed, linnad, impeeriumid, mandrid ja mered. [—] Siit johtubki poeedi funktsioon: jäädvustada kaduvat.“[34]
[1] https://headread.ee/veneetsia/.
[2] Henry James, Tuvi tiivad. Varrak, 2023, lk 372, tlk Krista Kaer.
[3] Thomas Mann, Surm Veneetsias. Novelle. Eesti Raamat, 1987, lk 204, tlk Heli Mattisen.
[4] Sealsamas, lk 232.
[5] Tove Jansson, Suveraamat. Hea Lugu, 2019, lk 37–38, tlk Maarja Aaloe.
[6] Sealsamas, lk 17-18.
[7] Jeanette Winterson, Kirg. Varrak, 1998, lk 47, tlk Kätlin Kaldmaa. Tasub lisada, et Loomingu Raamatukoguski on viimase paarikümne aasta jooksul ilmunud mitu Veneetsiaga seotud teost: Jacques Cazotte’i „Armunud kurat“ (tlk Haljand Udam, 2004, nr 10), Robert Girardi „Vaporetto 13“ (tlk Karin Suursalu, 2005, nr 18–20) ja Tiziano Scarpa „Stabat Mater“ (tlk Paul Raud, 2022, nr 16-17).
[8] Saatesõnas on jäädud kasutatud allikates olnud nimekujude juurde.
[9] „Kohus Jossif Brodski üle“. Üles kirjutanud Frida Vigdorova. Vikerkaar, 1989, nr 9, lk 77–87, tlk Anna Veršik.
[10] Vt Mihhail Lotman, „Vihmaussi laul. I Parasiit ja prohvet“. Rmt: Pistriku talvekarje. Esseed Joseph Brodsky poeetikast ja surmast. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 31.
[11] Mihhail Lotman, „Antiigiteema Jossif Brodski luules“. Rmt: Jossif Brodski, Atlantise lähistel. Valik luuletusi, LR, 2018, nr 10-11 lk 106.
[12] Jossif Brodski, Atlantise lähistel. Valik luuletusi. LR, 2018, 10-11, lk 37, tlk Maria-Kristiina Lotman.
[13] Atlantise lähistel, lk 18.
[14] Joseph Brodsky, „Tsivilisatsiooni laps“. Rmt: Koguja rõõm. Koost. Mihhail Lotman. Vagabund, 1996, lk 198, tlk Joel Sang.
[15] Joseph Brodsky, „Nobeli kõne“. Rmt: Koguja rõõm, lk 172, tlk Piret Lotman.
[16] „Tsivilisatsiooni laps“, lk 201.
[17] „Nobeli kõne“, lk 172.
[18] „Antiigiteema Jossif Brodski luules“, lk 106.
[19] David M. Bethea, Joseph Brodsky and the Creation of Exile. Princeton University Press, 1994, lk 63.
[20] Mihhail Lotman, „Brodsky ja Dante: armastuse ruum traditsiooni taustal“. Vt Looming 2013, nr 10, lk 1398.
[21] „Antiigiteema Jossif Brodski luules“, lk 108.
[22] Joseph Brodsky and The Creation of Exile, lk 46.
[23] „Antiigiteema Jossif Brodsky luules“, lk 111.
[24] Joseph Brodsky and the Creation of Exile, lk 18.
[25] „Antiigiteema Jossif Brodsky luules“, lk 111.
[26] Joseph Brodsky, Täiel määral mitte keegi. LR, 1991, nr 27-28, lk 27, tlk Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt.
[27] Täiel määral mitte keegi, lk 29. Olgu lisatud, et Leningradi (või Peterburi) poetiseerimisega ei kaasne Brodsky puhul Nõukogude Liidu (või Venemaa) imetlust. Juba tsiteeritud mälestuslik teos „Täiel määral mitte keegi“ pakub pigem sapiseid, kibedaid kommentaare: „Ükski riik pole arendanud oma alamate hingede muserdamise kunsti säärase meisterlikkuseni nagu Venemaa“ (lk 48). Või: „Ent ebahumaansust on alati lihtsam üles ehitada kui midagi muud. Selleks tööks pole Venemaal kunagi olnud vaja oskusteavet sisse vedada. Tegelikult on selle oskuse väljavedu selle maa ainuke võimalus rikkaks saada“ (lk 73). Praeguse Ukraina-vastase agressiooni käigus on see „oskusteave“ omandanud eriti mürgised ja (enese) hävituslikud mõõtmed.
[28] Vt Mihhail Lotman, „Balti teema Joseph Brodsky loomingus“. Rmt: Pistriku talvekarje, lk 205.
[29] Vt Mihhail Lotman, „Manhattani paus. III Brodsky matused“. Rmt: Pistriku talvekarje, lk 122.
[30] Vt Mihhail Lotman, „Jõulutäht II“. Rmt: Pistriku talvekarje, lk 109.
[31] Joseph Brodsky, „Sõjasaak“. Rmt: Koguja rõõm, lk 28, tlk Joel Sang.
[32] „Sõjasaak“, lk 29.
[33] „Antiigiteema Jossif Brodski luules“, lk 115.
[34] Mihhail Lotman, „Auk maastikus“. Rmt: Pistriku talvekarje, lk 24.