Bel Kaufmani “Allakäigutrepist üles” mõjub ka kuuskümmend aastat hiljem ja täiesti teises maailma otsas värskena. Kõigest paari pintslitõmbega maalib Kaufman koolielu raskused ja rõõmud silme ette, ja mis seal parata, lõpuks ikkagi jäävad rõõmud peale, mis võiks motiveerida nii õpetajaid kui ka mitte-õpetajaid.
Miks paari pintslitõmbega? Raske on seda raamatut üldse kuhugi paigutada: ei ole ta ei romaan ega jutukogu ja kindlasti mitte luulekogu. Kõige lähedasemad seosed tekkisid vanas Jaapanis kirjutatud teostega: Sei Shōnagoni “Padjamärkmed” ja sellest inspireeritud Kenkō “Jõudeaja võrsed” (mis on LR-is ilmunud kaks korda nagu ka Kaufman!). Mõlemad neist on märkmete kogud – suvaliselt paigutatud ja eri stiilides kirjutatud mõtisklused-jutustused. “Allakäigutrepist üles” on sarnane katkendite jada, aga siin moodustub korralikum narratiiv.
See on lugu New Yorgi noorest õpetajast Sylvia Barrettist, kes astub esimest korda õpetajana klassi ette. Järgneva poole aasta sündmused avanevad erinevate perspektiivide kaudu: õpilased kirjutavad ettepanekute kasti, joonistavad tahvlile, kirjutavad õpetajatele kirju ja kirjandeid (mida vürtsitavad kirjavead ja kentsakas prantsuse keel), Barrett kurdab oma rõõme ja muresid kellegile Ellenile ning õpetajad ise suhtlevad koolisisese kommunikatsiooni kaudu (nähtavasti kirjutavad kirjad valmis ning siis keegi jooksupoiss tormab klasside vahet), kust saabuvad ka absurdini küündivad bürokraatlikud teadaanded kooli juhtkonnalt. Lagunevad toolid, aknad ja sahtlid, aga töömees istub lastega keldris ega anna end näole (“Siin all ei ole kedagi.”). Juhtkond annab üha uusi endale vastukäivad käskusid. Ja et oleks veel vahvam, siis osad neist on täitsa võimatud: saata kohale lapsed, kes puuduvad (“Raskused on selleks, et neid võita.”). Lisaks on tekst erinevates fontides ja siin-seal on vahele pikitud visuaalsemaid lisandusi: nii käsikirjalisi jutukesi kui ka õpilaste joonistusi. Ühesõnaga: lugedes ei hakka igav ei vaimul ega pilgul.
Vaatamata lõbusale toonile, pole siiski kogu Barretti kooliaja algus meeldiv. Juhtub nii mõningadki hullu, lausa ekstreemset, võiks öelda – kusjuures ühe sellise juhtumi vallandab “kuum” inglise keele õpetaja, kes reageerib armastuskirjale nii, et parandab selles ära vead ja saadab tagasi. Samal ajal ise kirjutab armastusluuletusi – mis siis, kui parandaks neid samuti nagu koolitöid? Leidub nii armastust kui ka traagikat. Jutustamisviisidega sama kirev on seltskond: osad kiruvad kõike, teised heidavad nalja, kolmandad jälle kiidavad õpetajaid, neljandad ei anna end mitu päeva näole. Küllap leiab igaüks sealt nii enda kui ka oma (kooliaja) klassikaaslaseid.
Mina leidsin mõlemaid ja Barrettist jooni oma kunagisest kirjandusõpetajast ilma kelleta ma poleks praegu siin ega mõtiskleks selle raamatu üle. Kuigi lähitulevikus võib minu elu põhifookus kalduda mujale, olen ma mõelnud õpetajaks saamise peale. Olen küll juba oma lühikese, 21-aastase elu jooksul saanud mitmeid kordi klassi ees juttu vesta, paari projekti juhendada ja olen ka muidu palju mõelnud õpetamisele. Seega, minuga resoneerisid nii õpetajate kui ka õpilaste perspektiivid. Ja mis kõige olulisem: see teos võiks rasketel hetkedel meelde tuletada, miks jätkata õpetamist (või üldse millegi tegemist, mis hõlmab esinemisi ja avalikke sõnavõtte). Sest kui teha sellist tööd armastusega, siis see läheb õpilastele korda, olgu nad siis tublid õppijad või krutskitegijad – sinust võib jääda positiivne jälg paljudesse. Kui teed lõppeks lahku lähevad ja tuleb öelda (ajutised) lõppsõnad, siis see teeb südame härdaks, ja etteruttavalt võib öelda, et just see Barrettit koolis hoidiski. Keegi meist ei kasva isolatsioonis ja ühel või teisel viisil on kõik elu jooksul õpetaja rollis. Kaufmani teos panebki kõige rohkem sellele mõtlema: millise jälje me tahame teistesse jätta?