„Aalmanngi tähendab samas tekstis, mille avavärsis kirjalikku giljotiini nõuab, et „kaos algab vaikselt“ – protest linna kujus kehastunud oma lapsi õgiva kapitalismimonstrumi vastu võib alata ka nõnda pisikesest, pealtnäha tühisest žestist nagu see, et „kirjutan hauamusta märkmikku / linnade nimed väikese tähega“ (lk 54). Iseäranis seepärast, et tegelikult on võitlus, mida „Pääsulinnas“ peetakse, ennekõike võitlus iseendaga, püüd tõrjuda eemale ükskõiksust ja hoolimatust, lootusetust ja kibestumist, mis ümberringi vohavad ja pidevalt ka lüürilise mina hinge kallale kipuvad. Paja ja eriti Petolaiga võrreldes on Aalmann tublisti tumemeelsem, vahel lausa, jah, sarkastiline, muutumata siiski õelaks või kaldumata nihilismi. Veel pole liiga hilja pöörata teelt hukatusse, ehkki pahatihti kipub nii tunduma: „päästa küla päästa linn / ise põgeneda saatuse sihikpilgu eest“ (lk 16).“
Janika Läänemets kirjutab Aliis Aalmanni luulekogust „Pääsulinn“. Loe siit.