LR esitab kolm küsimust Anthony Powelli „Venusbergi“ tõlkijale Mirt Vissakule.
Anthony Powell sai „Venusbergi“ jaoks teatavasti inspiratsiooni oma reisidest Helsingisse ja Tallinna ja ta saadab oma peategelase Lushingtoni erikorrespondendina ühte Balti riiki, mille nimi tal kuidagi meeles ei püsinud. Ega see mingi ajalooline romaan muidugi ei ole, aga kas mingit sorti tõepärasust on sealt sinu meelest siiski leida? Ja mida võiks tähendada romaani pealkiri „Venusberg“?
Peale raamatus kirjeldatud tuttavate paikade mõjub minu meelest tõepärasena viis, kuidas Powell on tabanud kohalike alaväärsustunnet läänemaailma ees ning püüdu iga hinna eest moodsa ja edumeelsena paista. Hea näide on siin kohusetundlik ja uje Waldemar, kes alatasa pabistab välismaalastest tuttavate ees oma riigi maine pärast ja otsib nende heakskiitu. Välismaalaste kohati patroniseeriv suhtumine kohalikku ellu (väikeriigi tublidust rõhutades või hoopis selle mahajäämust romantiseerides) peaks samuti olema igale eestlasele mingil määral tuttav. Kuidas me ka ei pinguta, siis lääneriikidele oleme ikka mingisugune „teine“ – tubli jünger, mitte veel päris oma, aga võib-olla kunagi tulevikus, või siis eksootiline ääremaa. Raamatu tegevus toimub 1920ndatel ja samasugust mentaliteeti mäletan selgelt 1990. aastatest, kuigi olin siis alles laps, aga ehk just seetõttu inimeste meeleoludele ja kompleksidele vastuvõtlikum. Ikka tohutut põnevust tekitas, kui tänaval kuulsid kedagi inglise keelt kõnelemas! Ja samas ka ärevust, et ei tea, mis mulje tal kõigest jääb… „Venusbergi“ ilmumine eesti keeles ja selle huviväärsus meie jaoks peegeldavad niisamuti seda tundlikku hoiakut lääneriikide arvamusse, mis on väga inimlik ja väärib kindlasti sügavamat mõtestamist.
Venusberg on viide Wagneri ooperile „Tannhäuser“, milles nimitegelane satub Veenusemäele armastusjumalanna võlusid nautima. Venusberg või siis Veenusemägi on peibutav ja unenäoline, aga ka hukatuslik paik. Samasugusena kirjeldab Powell ka oma romaani Balti riiki, ainult et pateetilise lunastusdraama asemel on siin üsna labane pilkelugu, mille eesmärk on just ülevaid ideaale naeruvääristada ja lammutada. Pealkirja valik on seega sihilikult irooniline, ninanips romantismile.
Powell oli omal ajal tuntud satiirilise kirjanikuna, seda joont on tunda ka „Venusbergis“. Kas tema omapärast kuiva huumorit oli ka keerukas tõlkes edasi anda? Mis oli see, mille kallal kõige rohkem vaeva nägid?
Stiili tabamist hõlbustasid romaanis esinevad farsile iseloomulikud tüpaažid ja naljakad vahejuhtumid. Peenutsev toapoiss Pope, psühholoogiaprofessor Mavrin, kes ometi ei tunne oma naise hingeelu, vaesunud vene aadlik Štšerbatšov, romantikust ja ajaloohullust lõunaosariiklane Cortney ning libakrahv Bobel – trikster, kelle ilmumine külvab Lushingtoni ellu alati kaost. Need arhetüübid olid mulle kirjandusest juba tuttavad ja andsid lähtekoha Powelli stiili vahendamiseks.
Kõige rohkem tuli vaeva näha ajajärguspetsiifiliste terminite tõlkimisega – õnneks sain siin toetuda oma meistri Kerti Tergemi hindamatule kogemusele.
„Venusberg“ on sinu esimene raamatuna ilmunud ilukirjanduslik tõlge ja see valmis Kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni kureeritud programmi „Meister-sell“ raames. Räägi palun sellest veidi lähemalt, kas ilmnes ka mõni üllatuslik moment tõlketöö juures, mida sa enne ei teadnud, ja kas plaanid ilukirjanduse tõlkimisega jätkata?
Üllatuslik moment oli see, et sain hakkama! Nagu Kerti mulle ka kinnitas, ei olnud tegu sugugi lihtsa tekstiga. Powelli stiil on ääretult lakooniline ning kubises ajaloospetsiifilistest terminitest ja vihjetest, mistõttu tundus tõlkimine kohati nagu köielkõnd, kus iga samm peab olema täpselt välja mõõdetud. Üksinda ma poleks sellega toime tulnud ning juhendaja nõu ja tähelepanelikkus ei lasknud mul kukkuda ega minu enesekõhklustel minust võitu saada. Just see oli minu jaoks „Meister-selli“ programmi kõige suurem väärtus ja ma ei kujuta ette, kuidas on üldse võimalik tõlkimisega alustada ilma sellise toeta.
Ilukirjanduse tõlkimisega tahaksin kindlasti jätkata – mida täpselt ma järgmisena tõlgin, pole selge ja olen erinevatele pakkumistele avatud. Kuna minu enda taust on filosoofia, tõmbab mind ka mõttekirjanduse poole ning selleks on mul juba üks üsna konkreetne idee olemas. Kuna ja mis sündima hakkab, on aga veel lahtine.