LR esitab kolm küsimust Aurora Venturini „Täditütred“ tõlkijale Mari Laanele.
2023. aasta juulis, kui meil Venturini tõlkimise võimalusest juttu tuli, ütlesid sa, et oled „Täditütreid“ lugenud ja „pöörane on ta tõesti“. Kas tõlkimisel hakkas asi tunduma veel pöörasem või hoopis, et nii pöörane polegi? Kas avastasid veel mõne kihi, mida esialgsel lugemisel ei märganudki?
Jaa, mäletan küll seda sügavat hämmastust esimesel lugemisel – et üks üpriski kõrges eas daam kirjutab äkki midagi, mis on nii provokatiivne, abjektne, julge, jahmatav, ekstsentriline, ebakorrektne, haiglane, šokeeriv…
Raamatu minategelane Yuna on noor andekas kunstnik, kes kasvab üles pehmelt öeldes ebatavalises perekonnas, ja tema lugu jääb pööraseks ikkagi ka korduval ja põhjalikul lugemisel. Aga peategelasega rohkem koos aega veetes – tõlkijal selline luksus ja kohustus on – hakkab tema olemus muidugi selginema ja rohkem kui ta kõrvalekalle normist, saab oluliseks tema loomingulisus ja lennukus ning haprus ja tugevus. Mulle tundub, et „haprus ja tugevus“ on minu poolt siin eriti tabavalt öeldud.
„Täditütarde“ tõlkijal ei jää tõesti muud üle, kui leiutada tõlkides ka uut keelt. Raamatu peategelane Yuna ei ole just tavaline tütarlaps, ta näeb maailma täiesti oma nurga alt, ka keelega on tal omapärane suhe. Näiteks ütleb ta: „Nagu te mõistate ma peaaegu juba oskan keelt kasutada kuigi mõnes kohas on tagasilööke.“ Tema keel, nagu ka maailmapilt, on alati väikeses nihkes. Kuidas sa saavutasid selle mõnusa, nii sujuva ja vaimuka nihke ka tõlkes? Kas pidid eriti tihedalt originaali küljes püsima või vastupidi, pidevalt sammukese eemale astuma ja laskma fantaasial vabalt lennata? Mis kukkus välja ootamatult lihtsalt, millega oli rohkem nokitsemist?
Nõus, Yuna keelekasutus on üpriski eriline: ühelt poolt kohmakas ja veidi naiivne, vahel koomiliselt kohatu sõnavalikuga, samal ajal vägagi poeetiline ja musikaalne, igal juhul täis võõristavaid ebakõlasid. Aga mulle ei tundu, et selle tõlkimine oleks olnud kuidagi eriliselt keeruline: tasakaalu leidmine autoritruuduse ja lugejasõbralikkuse vahel nagu ikka, sealjuures jutustaja häält kuulates ja edasi anda püüdes. Õnneks lähen alati üpris elevile ja rõõmustan, kui on võimalus lennukamaks väljenduseks ja leiutamiseks – kummastav ja nihestatud sõnavalik, kõlamängud, sellised asjad. Milline suurepärane võimalus toimetaja tähelepanekutele arrogantselt vastata: „See peabki olema imelik!“
Ja mis lugu nende komadega veel on? (See Yuna stiili eripära pakub ilmselt nii mõnelegi rõõmsat äratundmist, eestlastel kipub ka vahel õigekirja ja komadega üsna valuline suhe olema.)
Yuna ei pea tõesti sugugi komadest lugu, need väsitavad teda emotsionaalselt ja ta kasutab neid pigem harva. Arusaadav – mu meelest ka näeb korrektne tekst vahel natuke kole välja, kui iga natukese aja tagant koma lauset lõhub (kuigi enamasti olen igapäevaelus ikka komasõber). Sellist asja tõlkida on tore – eesti keele reeglitele vastava tavapärase mehhaanilise komastamise taustal on tõeliselt meeliavav, kui komadest lahti lasta ja panna tekst kirja, jälgides hoopis seda, kuidas lause päriselt hingab. Tekkis tunne, et seda kogemust tahaks kohe kõigile soovitada: proovige korraks unustada koolis õpitu ja panna komad sinna, kuhu sisimas tegelikult panna tahaks.