Kolm küsimust Kai-Mai Ajale

Sabahattin Ali romaan „Kasukaga madonna“ on üsna kummalise saatusega raamat. 1943. aastal esimest korda ilmudes ei pälvinud ta just väga suurt tähelepanu, aastaid hiljem ja eriti just viimastel aastakümnetel on sellest aga saanud Türgis tõeline menuk, millest ilmub aina uustrükke, ja seda on hakatud pidama üheks olulisemaks türgi romaaniks läbi aegade, järjest ilmub ka tõlkeid teistesse keeltesse. Mis on teinud sellest armastusromaanist türklaste silmis nii olulise teose?

Sabahattin Ali oli oma elu ajal tuntud eelkõige lühijuttude poolest: teda on peetud türgi moodsa lühijutužanri üheks olulisemaks uuendajaks 1930ndatel. Ta oli (kuri)kuulus ka oma vasakpoolsete vaadete ja ühiskonnakriitiliste kirjutiste tõttu. Romaanid jäid tol ajal võib-olla tõesti kõige muu varju. Ilmselt olid need veidi ka oma ajast ees. Kümnest raamatust, mis ta elu ajal avaldati, oli romaane üldse ainult kolm. Ali teised romaanid on selgemalt ühiskonnakriitilised, „Madonna“ on teema poolest neist kõige universaalsem ja võib-olla seetõttu ka kõige populaarsem. Armastuse sügavus ja haprus, identiteet ja sotsiaalsed normid, vaimne üksindus ja võõrandumine puudutavad inimesi igas moodsas ühiskonnas ja kultuuris. Ali oli aga üks esimesi türgi kirjanikke, kes neid teemasid nii psühholoogiliselt veenvalt ja realistlikult kajastas. Eriliseks teeb romaani ka see, et peategelane Raif kehastab türklast, kes ei vasta traditsioonilisele mehelikkuse kuvandile: ta on ülimalt tundlik, koguni naiselik. Selline peategelane ja Raifi loo tegelikult üsna feministlik perspektiiv oli 1940ndate Türgis ja kohati tänapäevalgi provotseeriv.

Samuti mängib romaani populaarsuse juures kahtlemata rolli Sabahattin Ali enda traagiline saatus. Tema mõrva asjaolud on endiselt segased, kuid tõenäoliselt oli selle taga Türgi salapolitsei. See on Alist teinud valdavalt vasakpoolsete vaadetega türgi intellektuaalide ringkondades omamoodi märtri. Alates 2000. aastatest on „Kasukaga madonna“ muutunud Türgis eriti populaarseks ka just noorte seas. See on sageli esimene „sügav“ romaan, mida koolis loetakse. Sotsiaalmeedia levikuga on romaanist saanud „tõelise armastuse“ ja „tundliku hinge“ sümbol.

Romaani menule andis kindlasti hoogu ka ingliskeelse tõlke avaldamine 2016. aastal Penguini klassikute sarjas, mil „Madonna“ ja Sabahattin Ali isik leidis ingliskeelses meedias palju kajastust. Prantsuse ja saksa keeles ilmusid tõlked küll juba varem, aga alles peale inglise keeles avaldamist saabus tõeline läbilöök.

Kui jaanuaris 2023. aastal sulle „Kasukaga madonnat“ tõlkida pakkusime, olid sa õnneks kohe nõus, tõid aga välja ka selle, et kerge see töö ei tule, „sest türgi keele sõnavara on 1943. aastast tänaseni mitu uuendusringi läbi teinud“, ja lisasid, et Türgiski on antud välja uustrükke, kus märkustes on lahti seletatud seda sõnavara, mis on tänapäeva noorele türgi lugejale juba võõraks jäänud. Räägi palun veidi lähemalt, kuidas sa sellele keelelisele „probleemile“ lähenesid ja selle lahendasid?

Jah, türgi keel on alates 1928. aasta keelereformist teinud läbi kardinaalse muutuse. Varasemat, araabia kirjale tuginevat osmanitürgi keelt tänapäeva tavalugeja ei oska. Osmanitürgi sõnavara, kus oli ohtralt araabia ja pärsia laene, on moderniseerimise käigus rohkem ja vähem teadlikult, aga süstemaatiliselt ja jõudsalt uuendatud. 20. sajandi esimeses pooles jõudis türgi keelde näiteks märkimisväärne hulk prantsuse päritolu laensõnu. Prantsuse keel oli tol ajal kultuuriline ja diplomaatiline lingua franca ning kõrgklassi hariduskeel. Lisaks loodi hulgaliselt tehissõnu ja lihtsustati lauseehitust. „Kasukaga madonna“ ilmus kõikide nende keeleuuenduste keerises. Ka romaanis leidub vihjeid sellele, kuidas keelekasutus on lühikese ajaga muutunud: Raif kuulub vanemasse põlvkonda ja seetõttu kasutab jutustaja tema puhul tema seisukohast juba vanamoodsat kõnetlussõna efendi.

Ilmumise ajal (esmalt järjejutuna 1940–1941, raamatuna 1943) hinnati „Madonnat“ oma lihtsa keelekasutuse ja selge ehk siis üleliia ilustamata stiili poolest, seega romaan oli omal ajal keeleliselt üsnagi uuenduslik. Vaevalt põlvkonna jagu hiljem, 1960ndatel, mil hakati esmakordselt välja andma uustrükke Sabahattin Ali kogutud teostest, tunti aga vajadust juba teksti redigeerida, et muuta see uuele lugejale arusaadavamaks. Mõned toimetajad muutsid rohkem, teised vähem. Kuna autoriõigustele ei pööratud tol ajal tähelepanu, anti samu teoseid välja mitmes kirjastuses samaaegselt ja lugematute kordustrükkidena. Tänapäeval on usaldusväärsed kirjastused pöördunud tagasi algupärase versiooni juurde ning eelistanud vahepeal käibelt kadunud väljendid joonealustes märkustes lahti seletada. Mina võtsin tõlkimise aluseks just sellise väljaande, täpsemalt siis autoriseeritud 1998. a väljaande 109. kordustrüki (tänaseks on jõutud juba 120. trükini!).

Tõlkima hakates oli kohe selge, et ma ei saa tekstile läheneda tänapäevase türgi lugeja vaatevinklist: absurdne oleks püüda luua mingit arhailist ja tänapäeva lugejale arusaamatut teksti. Seda poleks ma ka osanud. Pealegi ei ole eesti keele areng türgi keelega võrreldav. Mõnel meie noorel võib Tammsaare „Ma armastasin sakslast“ lugedes tulla ette võõraid sõnu ja väljendeid, aga enamasti ei ole sõnaraamatut siiski käe alla vaja, et lausetest aru saada. Vananenud väljendid on ju igas keeles oma assotsiatsioonide, oma tausta ja oma „hõnguga“, millele enamasti niikuinii ei leidu teistes keeltes vasteid. Püüdsin seetõttu luua teksti, mis oleks sama ladus ja arusaadav tänasele eesti lugejale nagu „Madonna“ võis Sabahattin Ali elu ajal olla türgi lugejale. Samas on ju selge, et tegemist ei ole tänapäevase tekstiga: tõlge ei saa ju originaalteksti aega päriselt ignoreerida. Vältisin seetõttu teadlikult liiga uusi sõnu ja püüdsin võimalikult täpselt tabada originaali stiili, tempot ja lauserütmi. Tunnistan, et keerasin mitmeski kohas üle võlli. Toimetaja abiga tulin maa peale tagasi ja tekst ärkas lõpuks ellu. Siinkohal veel kord sügav kummardus Lauri Eesmaale!

Tõlge on tõesti erakordselt sujuv, peenelt nüansirohke ja väikese võluva vanamoodsa mündiga. Paota palun pisut ust oma tõlkijatöö köögipoolele, kuidas selline tõlge sünnib, mitu korda ja milliste rõhuasetustega sa oma tõlget läbi töötasid?

Aitäh! Olen tänulik, et jätsid mainimata, kui kriminaalselt kaua see tõlge mul aega võttis! 🙂 Mahtu arvestades liiga kaua. Olen keskmisest aeglasem tõlkija, aga see töö võttis rohkem aega kui ükski mu varasem tõlge.

Ma tean, et mõned tõlkijad ei loe enne tööle asumist originaali üldse läbigi, aga mina nii ei suuda. Teadsin „Madonnat“ varasemast, aga kui tõlkimiseks läks, siis lugesin raamatu n-ö „ostja pilguga“ uuesti läbi. Esimese hooga tõlkisin väga täpselt originaali tähendust, lause lause haaval, samas võimalikult stiilitruuks jäädes. Alternatiivsed sõnavasted jätsin lausesse kaldkriipsude vahele. Ehk siis esimesel ringil oli põhirõhk tähenduse edasiandmisel.

Esimene ring oli kõige aeganõudvam: mõnikord suutsin ühe terve päevaga tõlkida kõigest poolteist lehekülge. Pikkade lausete dešifreerimine tundus kohati matemaatikaülesannete lahendamisena. Selles mõttes on türgi keelest tõlkimine väga erinev taani või norra keelest tõlkimisest. Türgi keel on aglutineeriv keel nagu eesti keelgi, aga selles on veelgi rohkem liiteid: türgi keele ühele sõnale vastab mõnikord eesti keeles terve lause ja ainus täht võib selle lause tähendust muuta. Ka türgi lausestruktuur on märksa ökonoomsem: ühe lihtlausega saab väljendada tähendusi ja nüansse, mille edasiandmiseks vajab eesti keel teinekord koguni kolmeosalist põimlauset.

Esimesel ringil uurisin vajadusel ka tausta ja lisasin joonealused märkused. Maria portree kirjelduse kõrvale otsisin näiteks välja Andrea del Sarto „Madonna delle Arpie“ maali, millega Maria portreed on tekstis võrreldud. Samuti lugesin läbi Turgenevi lühijutu „Klara Militš“, millele on samuti viidatud ja millega on „Kasukaga madonnat“ korduvalt võrreldud. Berliini kirjelduste juures oli mul käe all Berliini kaart ja 1920ndate arhiivifotod. Tõlkimise ajal sattusin juhuslikult ka ise Berliini ja käisin läbi paigad, millest romaanis on räägitud. Nii käisin ära ka Wannsee ääres, et veenduda, kas puud, mida Raif mainib, olid kuused või männid – türgi igapäevakeeles kasutatakse mõlema puhul nimelt ühte ja sama sõna, aga tõlke jaoks oli ju vaja teada, kummaga tegemist.

Järgmise ringiga asusin teksti toimetama. Selleks ajaks oli mul kõrvale hangitud ka inglis- ja taanikeelsed väljaanded, kust ma oma tõlke täpsust kontrollisin. (Ingliskeelse jätsin küll kiiresti kõrvale, sest see osutus üsna vabaks ümberjutustuseks: tekst ise on vapustavalt ladus, aga meie tavasid silmas pidades just mitte kõige originaalitruum.)

Seejärel asusin tõlget puhtaks lugema. Püüdsin tekstile läheneda n-ö võõra pilguga: pöörasin tähelepanu tähenduse selgusele, aga ka teksti rütmile. Originaali vaatasin ainult kohtades, kus tähendus jäi segaseks. Kui aega oleks olnud, oleksin enne toimetajale saatmist kindlasti vähemalt ühe ringi veel lugenud. Ja veel ühe ja veel ühe…