LR esitab kolm küsimust Nikolai Pirogovi „Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat“ tõlkijale Ilona Martsonile.
Pirogov on Tartus kohal platsi, lokaali ja kujuna, aga temast kui inimesest just palju peale märksõnade „kirurg“ ja „arstiteadlane“ ei teata. Missugune mulje Sinul temast mälestuste põhjal jäi?
Selles raamatus oleks kui kaks Pirogovi – üks on vana, kogenud, jõukas, konservatiivne ja endas jumala leidnud mees, kes ei taha surra, kes kirjutab mälestusi lootuses surma edasi lükata. Ja teine, tema ise noorena: varaandekas, puruvaene, nõrga tervisega, aga kangesti uudishimulik ja teadmisjanuline nooruk, sisuliselt veel poisike (Pirogov oli Tartusse õppima tulles 17-aastane), kelle isiksus ja maailmavaade alles kujuneb. Päris huvitav on jälgida, mismoodi see käib. Paistab, et vana Pirogov on noort iseennast kirjeldades aus, aga ka omajagu irooniline. Mis aga paratamatult köidab, on tema poolt kirjeldatud ajastu meditsiinis. See on kirurgide maailm enne eeternarkoosi ja enne teadmist, miks haavad mädanema lähevad ja kuidas patsienti operatsiooni järel tulemuslikult ravida. Neid mälestusi lugedes tekib küsimus, kuidas keegi XIX sajandi alguses üldse sel ajal ellu jäi. Hämmastab ka tolle aja arstide võhiklikkus. Pirogov väidab, et ka paljud tema kaasaegsed kirurgid ei tundnud üldse inimese anatoomiat ja et see neid suurt ei huvitanudki. Lõigati n-ö ehku peale, aga enamasti suure seltskonna silme ees. Operatsioonid nägid välja nagu teatrietendused. Anatoomikumi kutsutigi anatoomiliseks teatriks (анатомический театр).
Kirjutad järelsõnas, et said tõlkides tuge Pirogovi kaasaegse Vladimir Dali sõnaraamatust. Kui erinev oli raamatu keel tänapäevasest pruugist?
Eks kaasaegne vene keel ole muidugi üsna teistsugune kui Pirogovi ajal. Aga XIX sajandi keel pole ju sugugi arusaamatu. Kuid tuleb silmas pidada, et need memuaarid pani kirja meedik, mitte kirjanik. Ta kasutab oma ajastu meditsiinitermineid, mis mõnes kohas said tõlgitud siiski nii, nagu autor on öelnud, mitte nii, nagu tänapäeval räägitakse. Omajagu on tekstis saksa, prantsuse, ladina, kreeka ja isegi itaalia sõnu – ilmselt Pirogovi ringkonnas sedasi kõneldi. Tuleb endale aru anda, et noore Pirogovi kolleegid, pea kõik tipparstid Peterburis, Riias ja Tallinnas olid sakslased või saksakeelsed juudid, lätlased, eestlased jne. Seega oli saksa ja muidugi ka ladina keel arstide omavahelise suhtluskeelena XIX sajandi Vene impeeriumis väga tavaline. Sankt-Peterburgis ja Balti provintsides kasutati seda igal juhul rohkem kui vene keelt.
Juba mainitud Dali kõrval esineb raamatus teisigi kultuurilooliselt huvitavaid isikuid. Kas nende seas on mõni, kelle mälestused (kas või valikuna) võiksid eesti lugejale huvi pakkuda?
Jah, kultuuriloolisi isikuid on selles raamatus umbes palju kui Tootsi saias rosinaid! Kuid paraku on tegemist nii vana ajaga, et pea iga isiku puhul tuleb tõlkijal lisada joonealune, et lugejale selgitada, kes on kes. Aga kui niimoodi otse küsid, siis ega ma ei tea küll, kelle mälestusi veel võiks tõlkida. Minu enda puhul – lugejana – on tähtis värvikus. Ei viitsi lugeda igavaid mälestusi, olgu selle autoriks kui tahes huvitav persoon.
Küll aga tahan toonitada, et selle tõlketöö puhul on tegemist vaid katkendiga. Tegelikult on Nikolai Pirogovi mälestused väga mahukad ja Loomingu Raamatukogu formaati ei mahu. Olen kuulnud, et ka terviktekst on peagi ilmumas eestikeelses tõlkes. Aga siis juba ühe teise tõlkija poolt tõlgituna ja teises kirjastuses.