LR esitab kolm küsimust Carlo Levi teose “Kristus jäi pidama Ebolis” tõlkijale Heete Sahkaile.
1. Carlo Levi autobiograafiline jutustus “Kristus jäi pidama Ebolis”, on Itaalias kaheldamatult juba ammuilma klassika staatuses, kuigi Eestis laiemalt pigem tundmatu. Kui talvel 2018 seda raamatut sulle tõlkida pakkusin, jäid sa küllaltki kiiresti nõusse. Kas lähem tutvus selle Levi teosega üllatas sind milleski, said sa teada midagi, mida sa enne ei teadnud?
Mind üllatas see, kui paljud Lõuna-Itaalia talupoegade elu detailid, mida raamatus on kirjeldatud, tulid tuttavad ette ka eestlaste ajaloost: loitsud ja rahvameditsiin, lood peidetud varandustest, animism, suhe riigi ja võõrvõimudega. Sattusin just raamatu tõlkimise ajal lehitsema Mare Kõiva koostatud eesti loitsude kogumikku ja oli huvitav tõdeda, et need tunduvad olevat suurelt osalt samad nagu Lõuna-Itaalia talupoegadel. Kuigi ilmselt ei ole üllatav, et see maarahva tsivilisatsioon, millest Levi kirjutab, on universaalne, mitte lokaalne. Ja ühtlasi tuleb tuttav ette ka see situatsioon, kus väljastpoolt tulija selle tsivilisatsiooni avastab.
2. “Kristus jäi pidama Ebolis”, mis räägib aastast, kui Levi oli fašistliku režiimi poolt asumisele saadetud, on väga mitmekihiline teos, seal on unikaalset etnograafilist materjali, on ajastu poliitilist ja ühiskondlikku analüüsi ja ka universaalset eksistentsiaalset mõtisklust. Mis sinu arvates selle teksti huvitavaks teeb, millega võiks see 1935. aasta momentülesvõte Lõuna-Itaalia külaelust kõnetada praegusaegset lugejat?
Kindlasti võlub ja kõnetab autori hoiak selle teistsuguse tsivilisatsiooni suhtes, mille ta enda jaoks avastab. Näiteks kohtudes arstina ja teadusliku maailmapildi esindajana talupoegade loitsude ja maagilise maailmapildiga suudab ta rakendada maagia teadusliku meditsiini teenistusse ja teiselt poolt tunda ära maagilised praktikad teaduslikus meditsiinis. Köitev on ka tema hoiak oma poliitiliste vastaste, fašistliku režiimi funktsionääride suhtes ja kohaliku ülemklassi suhtes, kelle feodaalset suhtumist ta peab Lõuna-Itaalia probleemide üheks peamiseks põhjuseks – ka nende ajendeid suudab ta analüüsida teatava neutraalse antropoloogilisusega. Kõik selle teeb muidugi võimalikuks tema empaatia.
3. Levi pani selle teksti kirja Teise maailmasõja ajal Firenzes, kui ta juudina pidi ennast varjama ja tulevik oli tume. Nagu ta ise ütleb: “Iga hetk võis siis olla viimane, [—], seal polnud ruumi kaunistustele, eksperimenteerimisele, kirjandusele, vaid ainult tegelikkusele, mis on asjades ja nende taga.” Kas seda kirjutamise kiirust ja viimistlematust oli tõlkides ka tunda? Kas selle jäljendamine oli keerukas? Või valmistas tõlkimisel peamurdmist hoopis miski muu?
Teksti viimistlematust oli tunda küll. Ühelt poolt nõudis see teadlikku hoidumist liigsest kirjanduslikkusest ja idiomaatilisusest, kuid tuleb tunnistada, et kasutasin seda ka vabandusena tõlget mitte väga viimistleda.