LR esitab kolm küsimust Mariana Enriqueze „Asjad, mis me tules kaotasime“ tõlkijale Eva-Stina Randojale.
2023. aasta märtsis kirjutasid sa LR-ile küsimuse, et kas meil on plaanis välja anda midagi Argentiina kaasaegsest kirjandusest, et sa hea meelega tõlgiksid. Mariana Enriquez oli meil tõesti parasjagu mõttes ja nii lõimegi käed. Miks just Argentiina kirjandus sind köidab? Mida teadsid Enriquezest enne tõlkima asumist ja mida said teada tõlkimise käigus?
Elu on mind mitmel korral pikemaks ajaks Argentinasse viinud, ning püüan end üldse Kesk- ja Lõuna-Ameerika kirjandusega kursis hoida. Enriquez oli mulle sümpaatne juba enne tõlkima asumist – teadsin teda eelkõige tema ajakirjandusliku töö ja Silvina Ocampo elu käsitleva raamatu kaudu. Ja ka taskuhäälingute külalisena. Paned mõne uue saate pahaaimamatult taustaks mängima ja järgmisel hetkel avastad, et oled terve tunni Marianat kuulanud. Tüüpiline. Aga pole midagi teha, ta kõneleb haaravalt ning viib oma hea huumorimeele ja terve ellusuhtumisega kohe kaasa.
Tõlkimise käigus veendusin, et tema oskus siduda õudust sügava sotsiaalse kriitikaga on tõesti nii muljet avaldav, nagu räägitakse. Minu meelest on hämmastav see, kuidas ta suudab rahulikult kulgevasse proosasse ühtäkki puistata taolisi metsikuid elemente, justkui muuseas.
Enriqueze õuduselementidega pikitud lood on kohati päris jõhkrad. Kas õudust, teisel pool normaalsuse piiri asuvat on kuidagi teistmoodi tõlkida? Kas see üldse oli tõlkides probleemkoht? Või pakkus pinget hoopis miski muu?
Kuna Argentina sotsiaal-kultuuriline taust on mulle tuttav, siis võib-olla võtan ka neid julmemaid lugusid pisut teisiti, võrreldes kellegagi, kes varem sealse maailmaga kokku pole puutunud. Ometigi õnnestus Enriqueze kummituslikul olustikul mulle lõpuks ikka kusagile sisemusse sööbida, hõivates alateadvuse nii, et ehitud Verad loost „Ei mingit liha meie luudel“ ilmutasid end mulle õhtuhämaruses rohkem kui korra.
Lugeja töötab ju teksti üldjuhul kiirelt ja valutult läbi, samas kui tõlkija juurdleb teinekord üheainsa lause kallal päevade viisi. Nii et tahes-tahtmata jäävad mingid teemad või pildid mõneks ajaks tonditama.
Argentiina hispaania keel on mõnevõrra erinev Hispaanias räägitavast hispaania keelest. Kas seda eripära saaks ja tuleks sinu meelest tõlkes välja tuua?
Igas hispaaniakeelses Ladina-Ameerika riigis (mõne riigi puhul koguni piirkonnas) kõneldav keel on omanäoline ning erineb Hispaanias räägitavast grammatika, sõnavara ja häälduse poolest. Mariana Enriquez on seejuures alati endale kindlaks jäänud: ta ei neutraliseeri ega kohanda oma keelt selleks, et see Hispaania lugejale harjumuspärasem tunduks. Kuigi mõistagi on seda lihtsam teha, kui sind on juba Hispaanias avaldatud – oluline samm igale hispaaniakeelsele autorile, kes loodab kunagi inglise keelde tõlgitud saada.
Kui argentiinlase kirjutatud tekst kõlab argentiinlasele loomulikult, siis ei näe ma põhjust, miks peaks seda eesti keelde kuidagi erilisemalt või eksootilisemalt vahendama. Mulle tundub, et see teistsugusus avaldub teoses endas. Kui aga Enriquez paneks mõnes kohas käiku mõne kohaliku murde või ketšuakeelse väljendi, oleks muidugi tore, kui see võimalusel mingil moel ka eestindatud versioonis kajastuks. Kuid kuna ta isegi argentiinlastele iseloomulikke stampväljendeid eriti ei kasuta – näiteks che (Río de la Plata piirkonnale iseloomulik sõna, mida kasutatakse nii tähelepanu tõmbamiseks, mitteametlikuks pöördumiseks kui ka üllatuse väljendamiseks või millegi rõhutamiseks) lipsab originaalis läbi vaid kahel korral –, ei tekkinud vajadust neid tõlkes eraldi välja tuua või algkujul säilitada.