KOLM KÜSIMUST ANU SALUÄÄRELE

LR esitab kolm küsimust Theodor Kallifatidese teose „Taplus Trooja pärast“ tõlkijale Anu Saluäärele.

1. Paar aastat tagasi sain sinult meili, kus seisis: „Aga mina lugesin palmi all peesitades läbi Kallifatidese viimase raamatu „Slaget om Troja“ ja sain tõelise elamuse. Lihtne ja ilus ja minu meelest väga vajalik raamat.“ On väga rõõmustav, et nüüd on see raamat ka eesti keeles olemas! Mida ütleksid soovituseks lugejatele, miks sinu meelest seda raamatut kindlasti lugema peaks, mille poolest on ta vajalik?

Aega võttis, aga asja sai. Seda võib võtta kui Eno Raua „Kalevipoega“, eepose lihtsustatud ümberjutustust koolilastele, aga ka kui minieepost 2500 aastat hilisemast ajast – Kreeka (ja meie kõigi) lähiajaloost. Inimesed pole muutunud, ja sõjad on endiselt julmad ja õudsed nii võitjatele kui ka kaotajatele. Kallifatides on sündinud Lakoonia maakonnas, tema jutustus on napp, lakooniline, aga minu arvates seda mõjuvam.

2. Õnneks on eesti keeles loetav ka täismahus „Ilias“ August Annisti ja Karl Reitavi tõlkes, mille kohta Ülo Torpats selle ilmudes on öelnud: „Lausetel on mehine kõla ja nad on originaalile ja selles kirjeldatud seikadele suurepäraselt vastavas meeleolus eepilise väärikusega välja peetud.“ Kas otsisid sellest tõlkest inspiratsiooni ka oma tõlkele? Tegid meelega mõne teistsuguse valiku?

Eestikeelne „Ilias“ ilmus, kui ma olin 12-aastane. Nüüd on mu noorim lapselaps 12, aga ma ei kujuta ette, et ta loeks ööd läbi taskulambiga teki all „Iliase“ ja „Odüsseia“ heksameetreid, nii et nende rütm peas kumisema hakkab. Nii nagu mina lugesin. Meil on XXI sajand, kõik on muutunud. Aga „Vanema Edda“ sõnadega öeldes: „Tean aga ühte, mis iial ei sure: kohus koolnute üle“ (Rein Sepp), või Mart Kuldkepi uuemas tõlkes: „Mina tean ühte, mis iial ei sure: see, mida peetakse surnutest.“ Muidugi hoidsin Kallifatidest tõlkides lahti ka „Iliast“ – ja paaris-kolmes sõlmkohas laenasin ka Annisti-Reitavi sõnastust.

3. Oled Theodor Kallifatideselt varem tõlkinud juba kaks raamatut („Armastus“, LR, 1981, nr 34–35 ja Veel üks elu“, LR, 2018, nr 39–40) ja toimetanud veel ühe („Uus maa minu akna taga“, LR, 2015, nr 7, tlk Ruth Laidmets). Kujutan ette, et autori stiil on sulle tuttav läbi ja lõhki, tõlkimiseks nõksud leitud. Kas midagi siiski ka seekord üllatas, pakkus tõlkimisel peamurdmist?

Tõesti on väga meeldiv jälgida ja tõlkida üht ja sama autorit, kellega oled justkui juba sugulaseks saanud. Ei pea sukelduma tundmatusse keelepruuki ja teistsugusesse mõtteilma, mis ei pruugi su oma ilmavaatega kokku minna. Kõige kauem otsisin sõnastust ühele Kreekas väga “märgilisele“ lausele, mida iga kreeklane tunneb, nagu meie näiteks „Kalevipoja“ „ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad…“  Selle lause kirjutab Õpetaja tahvlile: „Paratamatusele alistuvad ka jumalad“.