KOLM KÜSIMUST ANDREI IVANOVILE

Loomingu Raamatukogu esitab kolm küsimust romaani „Untermensch: minu lõhkikistud osa“ autorile Andrei Ivanovile.

  1. Kirjutate, kuidas „minu raamatute tegelased ei lõpetanud oma elu minu raamatute lehekülgedel, aeg läheb ja nemad koos temaga, nad elavad minu kujutluses“. Kes neist kujutluses elavatest tegelastest järgmisena nii palju tähelepanu nõuab, et jõuab uue raamatu lehekülgedele?

Untermensch: minu lõhkikistud osa“ on uue romaanitsükli proloog. Selle tsükli jutustaja on sama, kes ka nn Skandinaavia tsüklis („Hanumani seiklused“ jne), romaanides „Peotäis põrmu“ ja „Pariisi arabeskid“. Tema naine, laps, ema ja Taani onuke (min danske onkel) on juba meie ette ilmunud ja ilmuvad veelgi küll jutustustes, küll uutes romaanides. See jutustaja kingib meile veel kaks romaani. Üks neist, „Õuduste teater“ („Театр ужасов“) ilmub õige pea Moskva kirjastuses NLO (Новое литературное обозрение), teisest – ja üsna tõenäoliselt tsükli viimasest –, pealkirjaga „Lahke tähe all“ („Под ласковой звездой“), millest olen lugenud ette katkendeid paaril Zoomi-konverentsil (näiteks Tartu festivali ja Columbia ülikooli Harriman Institute’i omal), on peaaegu valmis mustand, kuid töötan selle kallal veel kaua, sest see on saanud liiga pikk; selles on romaanist „Argonaut“ tuttavaid tegelasi. Mõned selle tsükli jutustused leiab saidilt „Новые облака“: https://www.oblaka.ee/journal-new-clouds/3334/

  1. Veel üks tsitaat raamatust: „Kirjanduses on nagu meelesõgedate majas: on patsiente, kes on sattunud sinna juhuslikult ja lühikeseks ajaks, sõbrad-sugulased käivad neid vaatamas, neil on kodu, on töö – ajakirjandus, filmindus, miski kuskil, armuke –, peagi nad lahkuvad, aga on ka selliseid, keda ei käi keegi vaatamas, nad on kogu aeg haiglas, neil pole kuhugi minna, neil pole kõrval midagi, hullumaja on nende kodu.“  
    Kas nõustute kirjanikuna jutustaja sellise väitega? 

See pole esimene kord, kui olen proovinud oma romaanist välja võtta mõne tsitaadi ja seda eluga ühitada, kuid iga kord on olnud ebamugav tunne: kahjuks see, mis töötab romaanis, elus ei tööta. Ma ei arva, et saaksin selle küsimuses toodud väitega nõustuda. Võin vaid pakkuda teise, sarnase tõlgenduse: mõnedel autoritel on elus lisaks kirjandusele veel midagi: huvitav töö, teater, kino, ajaleht, kuhu nad regulaarselt midagi kirjutavad, nad armuvad pidevalt, neil on auto, suvila või hobi; mõned autorid on nagu miimid, nad vahetavad žanreid nagu maske. Lõpuks leidub autorite seas ka teadlasi ja poliitikuid, kuid nemad oleks justkui juhuslikult sinna sattunud – astuvad korraks kirjandusse sisse, kirjutavad romaani või paar ja kiirustavad vabadusse, lipsavad oma autosse ja sõidavad huvitavamate asjade juurde. Aga minul on raskusi romaanist välja saamisega ja pole mul, ausalt öeldes, kusagile minnagi.

  1. Milliseid kirjanikke soovitaksite Loomingu Raamatukogul silmas pidada ja võimaluse korral avaldada? 

Tove Ditlevsen, Christine Angot, Sergei Uhhanovi või Aleksandr Tšantsevi jutustused, Marusja Klimova raamat „Kunstniku portree noore naisena“ või Irina Sisseikina väike romaan „Mama-anarhia“. Nii palju, kui tean, pole üldse tõlgitud Pavel Ulitinit.