„Mind huvitab ka alguste määramatus, räägime me siis inimese või mõne sündmuse lähtepunktist. Üks asi sünnib teisest, kogub mõjutusi, areneb kolmandaks, konkreetsele sündmusele on raske sõrme peale panna. Romaani algus mängib bioloogilise kurioosumiga, et lapselapse alge on olemas juba vanaema kehas – ema lootes munarakuna. Lõputu ringmäng võib anda jõudu, aga ka väsitada, vaatenurk on inimese enda teha. Romaani peategelase vanaema on näinud palju algusi ja õpetab lapselapsele, et meil pole võimu möödunu ega tuleva üle, kogu aeg on täna. Et pilk tuleb suunata ette, et paigalseis on ohtlik, et millel pole algust, pole lõppu. See on hästi elu küljes olev raamat.“
Loe Pille-Riin Larmi intervjuud Kairi Loogiga siit.