Mulle kohutavalt meeldib kirjandusteooria ja veel rohkem stilistika – mitte sellepärast, et öelda ette ja taha tarku sõnu, vaid et midagi väga vabastavat on selles, kui sa suudad enda ja teiste jaoks natukenegi sõnastada, miks mõni raamat mõjub, nagu ta mõjub. Aga „Nätsuputka“ puhul ei oska esimese hooga isegi mõelda, kust otsida. Kas tema silmapilkne võlu tuleb sellest, et kõik need plahvatavad kioskid, ärikad, barankad, banaanid, karusnahaateljeed ja sünteetilise maitsega ennenägematud jogurtid on otsetee ka minu teadvuse neisse regioonidesse, mida mingisugusel põhjusel hästi isegi tunnistada ei taha, aga mis on ometi vägagi seal ja ootavad kirjanduslikku pääsemist? Kas ma olen lugedes tänulik, sest aja kirjeldamine, mis pole enam päriselt meie tänapäev, aga mis pole veel ka muutunud selleks „minevikuks“, mille me enda küljest saaksime lahti siduda, on kirjanduses kaelamurdvalt raske, aga siin on seda suudetud teha nii, et kõik on elav, korraga natuke traagiline ja natuke koomiline ja üldse mitte piinlik? Kas ma rõõmustan kummastuse üle, sest mina, kaheksasajandat põlve puhas eestlane, saan reisida läbi aja ja ruumi ja näha ka iseenda lapsepõlve armeenia-läti-eesti tüdruku silmadega? Või tunnistan ma imet, sest see raamat on nii vaba igasugusest tehtusest, et sellest on nõus jalamaid ammutama teadmisi maailma kohta, kuhu nemad sündisid, ka minu 20- ja 22-aastased lapsed? Kas ta üllatab nii väga, sest ta on korraga nii lihtne ja samal ajal üdini rafineeritud? Või sest tema laused on korraga täiesti kartmatud ja täiesti kaitsetud? Või sest see tekst pärineks otsekui kellegi kõige suvalisemalt Facebooki-seinalt või blogist ja samal ajal sisaldaks hoopis mingisugust tuhandeaastast idamaist pajatuslikkust? Sest see on korraga vanamoodne ja ultrafresh, naljakas ja nii tõsine kui veel olla saab, täiesti pretensioonitu ja samal ajal – või just sellepärast – üdini kirjanduslik?
Ma tõesti ei tea. Igal juhul on kindel, et „Plahvatus nätsuputkas“, mille poole ma sirutasin hajameelselt käe, tõepoolest mitte millelegi mõeldes – võib-olla tahtes hoopis lihtsalt väga väsinuna alateadlikult puudutada ühte erepunast objekti –, sõitis mulle lootusetult sisse. See tabas mind täiesti ootamatust kohast, kust ma poleks arvanud, et Loomingu Raamatukogu, kus – kui tsiteerida üht kohatud lugejamuljet – „lahedamat lugemist ju eriti ei pakuta“, mind tabada võib. Ja ma kahtlustan väga, et ma pole ainuke.