„Melanhoolia on light. Selles pole küsimus. Küsimus, kas Ivanovi tekstid on ka masohhistlikud, on raskem. Loomulikult on. Jeekim, kui palju on kirjanikke, kes kirjutavad sellepärast, et nad saavad. Tänapäeval on lihtne raamatuid välja anda, ja mingid mõtted ikka pähe tulevad. Pannakse ehk kirjagi. Ja siis on Ivanov, kes peab kirjutama. Ma ei ütle, et ta on üksi. Neid, kes on n-ö sündinud kirjanikud, on Eestis muidugi veel. Aga on ainult üks Ivanov. Kui peaks võistlema kirjutamise sunnis, siis Ivanov, luuseri positsioonilt kirjutav kuju, võidaks.“
Kirjutab Valner Valme Loomingus. Loe lisaks siit.
„vanovi-näoline jutustaja maalib oma viimaste aastate elu atmosfääri niisiis pidevate hüpetega, hõlmates mälestusi, uitmõtteid, pealtkuuldut, kirjandust, filosoofiat, ühiskonnakriitikat jms. Sellele lisandub üritus mõista, mida kogu see mineviku mõtestamise tegevus üldse tähendab ning kuivõrd illusoorne ja konstrueeritud see kõik võib hoopiski olla. Minevik ja mälu on jutustajale – ja küllap nii mõnelegi meist – pidevalt kohalolev taak. Ta ei pruugi kaduda, ei pruugi halastada, ta vaim on siin, et suruda ja rusuda. Meenutamist on mõnikord raske hallata. Mõte tüürib sinna, kuhu tahab, otsekui oleks peas kontroll kellegi teise, minust erineva olendi käes. Kuid ehk paljastub siin hoopis loomeinimese neurootilisus ja ärevus, mille kogemust tihtipeale kirjanduseks ümber vormitakse.“
Kirjutab Märten Rattasepp Vikerkaares. Loe lisaks siit.