LR esitab kolm küsimust Joseph Brodsky „Veepervel“ tõlkijale Jan Kausile.
Mõnikord jõuavad raamatud Loomingu Raamatukokku tõepoolest nii, et tõlkijad toovad. Brodsky Veneetsia-essee just nii tuligi: Jan Kaus tõi. Ja see on kingitus meile kõigile, et leidis, tõi ja tõlkis. On toimetaja õnn, kui teksti üha uuesti üle lugedes sellest ei tüdi, vaid pigem vastupidi, süvened uue huviga. Tunnistan, et selle raamatuga töötades asusid mõtted kuidagi eriliselt meanderdama, nagu liiguks ka nemad kanaleid pidi. Esitangi seekord küsimuste asemel hoopis mõned lendlauselised uitmõtted, mis minus lugemise käigus pinnale tõusid. (Mõnevõrra on need siiski ka raamatuga seotud.)
Arhitektuur on tardunud muusika.
Ja metafoorid on elu soisesse pinnasesse taotud vaiad, millele keele õõtsuv linn toetub.
Ilu on vaataja silmades.
Vist veelgi sügavamal – seal, kus sünnivad kõik otsingud.
Inimene pole kala.
Nii on – tema ihu katab nahk, kondab ringi kahel jalal, kuni peale tuleb ahk. Aga inimene saab ka öelda endale, et vähem ahka ja suurem lumm!