2014. aasta sügis. Vilsandi. Autor, enam mitte noor, aga veel mitte ka vana, uitab mööda hämarduvat saart ja otsib vastuseid. Ei, mitte saarelt, vaid ikka endast. Saar on vaid näitelava, kus draama toimub, uus ja igavene. Ja ümbritsevast inimtühjusest hoolimata pole see siiski monotükk. Seal on tegelased. Tolstoi oma teosega „Kunstist“, millele on hea vastu vaielda. Surnud Kirjanik ja tema maja, kus seisavad köited, mida keegi enam ei loe. Ja tema aed, kus admiral-liblikad peavad õitel oma elu viimast pidu, seda teadmata. Kuigi sügis pole ju mingi lõpp. Ka liblikate elu ja rännak lähevad edasi, vähemalt teiste liblikate kujul, ning Lõpetuse ingel, kes seisab alati kõigi selja taga, on ühtlasi Alustuse ingel. Ilma et autoril sellest aimugi oleks olnud, avas too sügissaare-päevik ju terve Vilsandi raamatute tsükli: „Lõpmatus“, „Pimeduse tunnil“, „Palk“… Aga kõige alguses, kohe eesriide avanedes, seisab laval ikkagi tema, too kummaline olend.
Ilmub septembris 2026.
Esitrükk LR, 2015, nr 8-9.