Pöörane raamat!
Kokkuvõte laiskadele: noor tüdruk kasvab maalikunstnikuks 1940. aastate Argentiina agulis, ümberringi värvikas suguselts, kelle groteskseid askeldusi ta lõbustavalt dokumenteerib.
Kokkuvõte vähem laiskadele: peategelane Yuna ja Betina on õed, mõlemat peetakse kohtlaseks, Betina on lisaks ratastoolis ja „häiritud psüühikaga“, või nagu ütleb psühholoog Yuna suu läbi: „hing on justkui valge lina mis on keha sees ja kui see määrdub muutub inimene idioodiks, täpselt nagu Betina ja natuke nagu mina“. Hing on siin üldse oluline motiiv, see ilmneb elujõu ja kunsti võtmes, ka hinge sees hoidmisega on kõvasti tegu, sest elu lennutab pidevalt ventikasse teadagi mida. Yuna satub kunstikooli, tema ande avastab õpetaja, kellel on hämarad kavatsused, hulganisti sekeldusi tuleb ette peast põrunud tädiga, temagi peres toimuvad kurvad ja tragikoomilised sündmused. Kõik see muudab Yuna noort elu, juhtuma hakkab uskumatuid ja veriseid asju, mõnel mehel võetakse munad maha, vahel hoolitakse, vahel reedetakse. Ladinariigile omast kogukonnatunnet on tunda igal sammul, isegi kui abistamine lõpeb sageli erineva astme hävinguga.
Lugu ongi Yuna kirjatükk stiilis „räägin kõik ausalt ära“. Ta on omamoodi Dostojevski idioot, kes ütleb asjad lapseliku otsekohesusega välja, ei ilusta ega aja käojaani. Trööstitu agulielu seigad muutuvad kirjeldustes tragikoomilisteks uperpallideks, esmane naiivsus on tegelikult läbinägelikkus, kui ta lakooniliselt sedastades järjekordse kaose paberile laob. Yuna monoloog on tõeline musta huumori tulevärk, lugedes kipub keel iseenesest põske, peategelane laob fakte proosaliselt lugeja ette, nagu lõiguks pannile vorsti. Palav tänu tõlkija Mari Laanele meeleoluka tõlke eest!
„Täditütred“ räägib üksindusest, normaalsuse piiridest, läheduse keerdkäikudest ja inimese alatusest, aga ka kunstist ja armastusest. Mehi ei usaldata karvavõrdki, nad kõik on ohtlikud või kohtlased, Yunal on tugev vastumeelsus suhete osas ja ta püüab ka oma õde ja täditütart armuelu kuristike eest kaitsta. Siin on naistevastast vägivalda, aga ka naisi, kes kiusajatele koti pähe tõmbavad (ja mitte ainult pähe ja mitte ainult koti). Elu keeb nagu filmis: inimesed sünnivad ja surevad, armastavad ja panevad kitse, ja kõike seda kommenteeritakse sellise huumoriga, et õudus taandub, või ma ei tea, äkki see polegi nii õudne? Parafraseerides poetessi: Kas selline ongi teie pereelu?!
Komadele jutustaja aega ei kuluta, see-eest uurib ta sõnaraamatuid ja annab meilegi oma laienevast sõnavarast teada. Tasapisi tekib kirjavahemärke siiski juurde, lõppu jõudes jääb lugejale pureda pähkel, kas lõpukomad põhjustas kooliharidus, kohanemine või allaandmine. See romaan on umbes nagu märtsis jõkke kukkumine, alguses on ilge ja külm, mööda ujuvad surnud ogalikud, aga siis harjud ära, enam ei tahagi välja tulla, kuigi kaldalt karjutakse, et vabandust, teil on huuled sinised, hakkame lõpetama, siin on kummirõngas, ronige välja. Teie keerate selja ja uue lehekülje. Venturini voolus on väge.
Kui teile näis nüüd ehk, et tegu on õudse ja sünge romaaniga, siis nõnda see siiski pole. Nalja saab igal lehel, kogu see kirgline möll on väga lõbustav, umbes nagu ühistu koosolek või Mehhiko film, tragikoomiline tsirkus, kus püütakse kõigest hoolimata elada inimese parimat elu. Kaasa saab elada noore kunstniku püüdlustele teha kunsti ja vältida samal ajal erinevate pereliikmete blamaaži või hukku. Pärast arvukaid elujubedusi omandab ta meetodi kõik unustada ja edasi minna. Ma pole kindel, et see on kehvem mõte kui Édouard Louis’ maailmakuulus meetod: muutuda.
Kuigi Venturini kirjutab vägivallast, kannab romaani ikkagi armastus – kui mitte ligimese, siis kutsumuse vastu. Ühiskonna autsaiderina saab kunstist Yuna päästerõngas ja rahakott. Omaette huvitav on lugeda kirjeldusi, kuidas ta maailma näeb ja kogetu lõuendile kannab.
Yuna iselaadne maailmanägemisviis pole ehk ühiskonna seisukohalt adekvaatne, aga näib lähemal vaatlusel mõistuslikum paljust, mis toimub tsiviliseeritud linnatänaval. Kodanlikuks suhtluseks puudub tal lihtsalt sotsiaalne lihv. Ja jumal tänatud, et puudub, muidu oleks see väga igav raamat!
Kummalisel kombel kangastusid mul lugedes silme ees Romain Gary „Elu alles ees“ ja Angela Carteri lopsakad ja fantastilised tumeromaanid. Häbi ja valu taga peitub ülendus, huumor aitab. Sinu jaoks on see karneval, nagu ütles Kreisiraadio.
Suurepärane raamat, lugege!