Elle-Mari Talivee soovitab

Nii hea, ehkki südantmurdev on lugeda raamatut, mis kajab kaasa praeguseid mõtteid, aitavad midagi neis enda jaoks selgemaks saada. Viha: illusioonitult on kommenteeritud Venemaa mõtteruumi pimedusse süüvimist, see koondub naabrimutti, kelle arust oli nõukogude inimene parim, kõrgub Euroopa kohal ja pooks meid laternposti otsa. Süütunne, kui vähe saame teha, et Ukrainat aidata, aga saame. Tundlik, detailne ruumikujutus: talletatud on minugi Tallinn, ainult veidi teistsugune, teised linnaosad. Soojus, raske hüvastijätt emaga, mis paratamatult tähendab terve maailma hajumist: seda ei mäleta mitte keegi teine enam nõnda. Minagi vist võtaksin midagi oma lapsepõlvest kokku ema ootamisse: aga temal „…latern põles nukralt trepi kohal, muutes Rukki tänava Hiina teatriks, kased õõtsusid, koer jooksis suure lärakana mööda ning ühtäkki astus pimedusest trepile kõige armsam vari – ema!“. Kui enne olete Ivanovi lugenud, siis see raamat on tagasivaade nendegi kirjutamisele, kirjanikuteele ja sellele, kuidas ta üldse kirjutab. Ja kui vahel tekib tunne, et eesti keel on meil praegu lihtne, praktiline ja vähepoeetiline või vähe on neid autoreid, kes sellesse lummunult sumahtavad, siis Veronika Einberg tõlkijana on üks neist imeliselt keelerikkaist.