LR esitab kolm küsimust Max Blecheri “Juhtumusi vahetus ebatõeluses” tõlkijale Riina Jesminile.
Kui LR pakkus sulle tõlkimiseks Max Blecheri “Sanatooriumipäevikut” (LR 2020) ja “Juhtumusi vahetus ebatõeluses” (LR 2024), siis polnud see sul kindlasti esimene kohtumine Blecheri loominguga. Kas mäletad, millal temast teadlikuks said ja mis sind tema juures võlus ja võlub, et pakkumise vastu võtsid?
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli ta minu jaoks kaua aega lihtsalt nimi rumeenia kirjandusloos, kahe sõja vahelise uhke kirjanikeplejaadi esindaja. Minu rumeenia keele ja kirjanduse õpingud langesid 80. aastate lõppu – 90-ndate algusse ja siis polnud Blecheri teoseid raamatuturul saada. Ka Rumeenias algas Blecheri ulatuslikum taasavastamine 90. aastate teises pooles ja eriti käesoleva sajandi alguses. Nii et LRi huvi autori vastu ajendas mind temaga lähemat tutvust tegema ning õnneks leidsin tekstid juba Internetist. Ennekõike võlus ja võlub tema eriomane maailm ja muidugi ka viis, kuidas ta seda edasi annab, nii keeleliselt kui ka tundetasandil.
Maailm Blecheri kirjeldatuna on üdini originaalne, kujutan ette, et selle lahtimuukimine ja sellest pildi silmade ette saamine võis kohati olla päris keeruline, sest ootuspärast on seal vähe. Või pakkus rohkem väljakutset tema rikkalik, nüansirohke ja samas lopsakas sõnavara? Või hoopis midagi kolmandat?
Iga kirjandusteos sunnib tõlkijat justkui ümber kehastuma, et teose sisse minna. Blecheri puhul tähendas see püüdu tunnetada väga noorelt raskesti (ja parandamatult) haigestunud inimese maailma läbi selle, kuidas ta seda ise on kirjeldanud, sest teisiti ju polekski võimalik seda omakorda eestlastest lugejatele edasi anda. See oli puhuti lausa valus, kuigi otseselt valudest kirjanik ju eriti ei räägi, see aimub pigem alltekstina. Ja muidugi oli üsna raske leida selle edasiandmise vahendeid eesti keeles, aga just see ju teebki tõlkijatöö huvitavaks ja arendavaks. Ja see on ka tõlkija töö mõte. Nii et Blecher pakkus mõlemat: nii tunnetuslikku külge kui ka huvitavat sõnavara.
Blecheri elutee jäi lühikeseks, 28-aastaselt suri ta selgrootuberkuloosi ja oli selleks ajaks jõudnud kirjutada ühe luulekogu ja kolm romaani. Võime vist ainult kujutleda, mis põnevatesse kohtadesse ta veel oleks võinud oma tekstidega liikuda. Kas on võimalik välja tuua tema mõjusid teiste rumeenia kirjanike juures, on tal olnud ka järgijaid? Mis on tema koht rumeenia kirjandusloos praegu?
Blecherit on püütud liigitada, aga ega ta lahterdamisele päris hästi allu. Teda on nimetatud Rumeenia sürrealismi eelkäijaks, avangardistiks, kuid paljud kriitikud on siiski nõus, et ta on üsna ebatüüpiline autor. Ei tea nimetada otseseid järgijaid, küll on aga leitud sarnasusi näiteks Mircea Cărtărescu loomingus, mis on meilgi nüüd tänu LRile esindatud.
Praeguseks on Blecher kui kahe ilmasõja vahelise ajastu oluline autor kindlalt Rumeenia kirjandusloos oma koha leidnud, kuid näiteks II maailmasõja järgsetes kirjanduslugudes mainitakse teda vaid mokaotsast. 21. sajandil on tema teoseid palju analüüsitud, on ilmunud monograafiaid, ka hakati teda just meie sajandil hoogsalt tõlkima.
Olen mõelnud, milliseks võinuks tema looming kujuneda, kui ta poleks haigestunud. Samuti ei oska me arvata, millistele radadele suunanuks teda need ühiskondlikud muudatused, mis pärast tema surma aset leidsid. Näiteks II maailmasõda, eriti arvestades tema juudi päritolu, ent ka sellele järgnenud ajastu Rumeenia ajaloos. Seda ei saa me muidugi kunagi teada.