Vanapoisi süda on julge, kartmatu, hulljulge, hull. Jobu ja kirglik.
Vanapoisid on nagu vanamutid, ei karda kedagi, hoiavad üleval seda maailma.
Vanapoiss ei ole õigupoolest enam poiss, kuid ka mitte kuigi vana; ta on rohkem puer aeternus, kes ei taha elada nii nagu teised; nii, nagu peab. Vahel tundub tema monoloogi jälgides, et ta hoiab lugeja ees kõverpeeglit, aga järele mõeldes võib sealt nii mõnigi kord sõna “kõver” ära jätta.
Andrus Kasemaa pälvis 2018. aastal Juhan Liivi luuleauhinna. „Vanapoiss“ on tema kolmas proosaraamat.
Ilmub juulis 2027.
Esitrükk LR, 2019, nr 17–18
