Paul-Eerik Rummo „Lumevalgus… lumepimedus“ on legendaarne luulekogu. Selle kohta on öeldud, et see võttis omal moel kokku eesti kuuekümnendate luuleuuenduse põhipüüdlused ning andis juba ka aimu saabuvast uuest. Ema mälestusele ja isa üksijäämisele pühendatud luuletustega algav tsükkel ühendab suuri avarusi äärmiselt isikliku ruumiga ning sisaldab mitmeid Rummo kõige tuntumaid luuletusi, nagu „Jah ma nägin lumevalgust“, „Olla maastik, olla maastik suurejooneline“, „Ikka Liivist mõeldes“ ja „Oo et sädemeid kiljuks mu hing“. Tirelraamatu vähem kuulus paarik, Enn Vetemaa „Lumesõda“ lisab Rummo luuletsüklile ajastu hõngu ning võidab ka ise oma mängulistes ja muusikat täis luuletustes Rummo ülimalt intensiivsest lumevalgusest, nii et kokku moodustub põnev ja paljutahuline sümbioos.
Uustrüki saatesõna on Sirje Oleskilt.
Ilmub jaanuaris 2027.
Esitrükk LR, 1966, nr 22–23
