Olen viimasel ajal tegelenud palju perekonna- ja suguvõsaasjadega. Olin umbes 10aastane, kui sain aru, et pea ainsad korrad, mil oma laiemat suguvõsa näen, on matustel ning et nende sündmuste sagedus ja kohtumiste kogukestus on omavahel pöördvõrdelises seoses. Mida tihemini ma oma sugulasi näen, seda vähem aastaid mul nendega kokkuvõttes on. Ilmselt ei ole see Eestis ainulaadne kogemus.
„Perekonnaleksikon“ tundub mulle seega täielik ulmejutt, jutustus ühest suurest Itaalia perest, kus on õed ja vennad ja tädid ja onud ja kõik need kaugemad astmed sugulasi, kellest minusugune vaid unistada võib. Aga Ginzburgi kirjelduses ei ole kõik need pereliikmed sugugi täiuslikud. Vastupidiselt, isa on paras jobu ja ema tüütult neurootiline, mõni vend põgeneb pere eest lausa teise riiki, ega taha tagasi tulla ning kes saaks talle seda pahaks panna.
Suures peres on igal liikmel oma roll ning kui ta seda vastu võtta ei taha, on jama majas. Näiteks kui laiskvorstist vennast kasvab tunnustatud arst, on see isegi suurem läbikukkumine kui see, kui ta oleks järginud seda teed, mida temast juba oodati ja kooli täitsa lõpetamata jätnud.
Ginzburg ise tütre ja minajutustajana üritab kogu seda pereelu kokku võtta alates tema enda sünnist kuni hetkeni, mil temast endast oli juba saanud lesk ning ema. Nende kümnendite jooksul toimuvatel sündmustel ei ole sugugi võrdne kaal. Abielud, surmad ja sünnid, isegi see, kuidas on elada juudina Mussolini Itaalias, saavad märksa vähem tähelepanu kui keel ning välisvaatlejale arusaamatud viited kunagistele sündmustele ja naljadele.
Ginzburgi perekonna liidavad kokku lood, mida pereringis on üksteisele jutustatud, ilma nendeta ei oleks ka perekonda. Raamatu algus ja lõpp on nende samade perekonna salaparoolide abil täiuslikult kokku sõlmitud, täielik chef’s kiss. Naljakas, halastamatu ja hea raamat.