Tõnu Õnnepalu soovitab

Perekonnaasjadest kirjutades võib kergesti kalduda emba-kumba äärmusesse: kas olla liiga tundeline ja minevikku ilustav, või vastupidi, asuda (psühhoanalüütilise) paljastamise, et mitte öelda kättemaksu rajale. Natalia Ginzburg on valinud sirgjoonelise kesktee: ei ilusta ega paljasta. Ta kirjeldab. Jutustab pealtnäha kiretul toonil, nappide, peaaegu kurjade lausetega, kogu aeg nagu kulm natuke kipras. Aga mitte etteheitest või pahameelest. Pigem püüdlusest olla võimalikult täpne, hoiduda hinnangute andmisest. Kokkuvõttes on see „kuri“ stiil väga soe ja kaasatundev. Ginzburg on justkui inimene, kes harva naeratab, aga kelle peale alati saab loota. Kes ei jäta sind hätta. Häda on nendes aastates (põhiliselt II maailmasõja aeg) muidugi rohkem kui vaja. Aga Ginzburg ei hädalda. Traagika mahub teinekord ühte nappi lausesse. Ja need laused jäävad meelde. Põhiliselt jääb meelde aga see soe ja samas veidi irooniline toon. Need väga elavad tegelaskujud, keda kujutatakse, kui nii võib öelda, halastamatu empaatiaga. Ja alati väikese mõnusa huumoriga. See lärmav patriarh-isa, kellel pole tegelikult mingit võimu, see ema, kes kurbi asju mäletada ei taha… Ühtekokku, üks perekond, nii nagu nad on, aga samas muidugi täiesti ainulaadne, nii nad kõik on. Üks nendest raamatutest, mida sulgeda on hirmus kahju. Oleks võinud veel kesta! Vähemalt sama kaua. Ja siis natuke veel.