LR esitab kolm küsimust Natalia Ginzburgi „Perekonnaleksikoni“ tõlkijale Heete Sahkaile.
LR oli väga rõõmus, kui sa 2022. aasta veebruaris andsid oma põhimõttelise jah-sõna „Perekonnaleksikoni“ tõlkimisele. See on Itaalias väga armastatud raamat ja sellest on ilmunud ka hulk tõlkeid. Selline populaarsus on tulnud üllatusena isegi autori pojale, ajaloolasele Carlo Ginzburgile, kes eesti väljaandele kirjutatud saatesõnas ütleb: „Minu esimene reaktsioon [esimest korda romaani käsikirja lugedes] oli hämmastus, uskumatus – tundus võimatu, et sedasorti jutustus võõrastele korda võiks minna. Ma poleks kunagi ette kujutanud, et seda raamatut kogu maailmas tõlkima hakatakse ja tänaseni üha uuesti välja antakse.“ Millised olid sinu esimesed „Perekonnaleksikoni“ lugemiselamused? Mis sinu meelest on see, mis inimesi selles raamatus eri maades võiks kõnetada?
Mind kõnetas algusest peale perekonnaleksikoni kontseptsioon: see on perekonnaalbum sõnades ehk fotode asemel on inimeste iseloomulikud ütlused ja kõnepruuk ning kiretud ja objektiivsed kirjeldused nendega seotud seikadest. Autor kirjeldab, „fotografeerib“, ütlemata, milliseid tundeid või mõtteid kirjeldatu temas endas tekitab, kuid need tunded ja mõtted on tekstis siiski olemas ja taastekivad lugejas, kuigi igaühes võib-olla veidi erinevalt, olenevalt nende enda kogemusest. Võib-olla see kõnetabki lugejaid, et selle raamatu lugemine on nagu fotoalbumi lehitsemine: fotod jätavad vaatajale ruumi tõlgendusteks, tekitavad tundeid ja mõtteid neid kirjeldamata ja ette dikteerimata. Teine teema, mis mind alati kõnetab ja võib-olla ka teisi lugejaid, on „kadunud aja otsimine“, mäletamine, mis on selles raamatus keskne, sest see sõnaline perekonnaalbum luuakse tagantjärele, mälupiltidena.
Tõlge sai suurepärane, reportaažilikult täpne ja samas keeleliselt mahlakas, selle saavutamine oli kindlasti aeganõudev. Silmas tuli ju pidada nii ajaloolist tausta kui ka leida vasted teksti pikitud murdesõnadele, kõiksugu kummalistele väljenditele ja lendlausetele, mis Levide perekonnas käibel olid. Kas kaevusid sõnade leidmisel ka omaenda perekonna leksikoni või leidsid lahendused sõnaraamatutest, teistest tekstidest? Millise vaste otsimine kõige kauem aega võttis ja mis tuli kohe kiirelt ja vaevata? Mida üldse hakata tõlkides peale murdekeelega?
Tõlkimine on muidugi alati päriselt võimatu, kui teksti keskmes on keel ise. Trieste- ja milanokeelsete repliikide edasiandmiseks ma head lahendust ei leidnudki. Eesti murrete kasutamine või jäljendamine ei tundunud hea mõte, sest see oleks tekitanud liiga kohalikke ja spetiifilisi assotsiatsioone. Püüdsin lihtsalt kasutada neis repliikides mingil moel markeeritud sõnu või konstruktsioone, veidi kõnekeelt, kohati ka väljamõeldud sõnu. Kõige lihtsam lahendus tuli tänu sellele, et trieste ja eesti keelt ühendab kontakt slaavi keeltega, millest on mõlemasse laenatud sõna „baaba“. Kõige raskem oli ilmselt sõnade väljamõtlemine, mis on lahendusena lihtne, aga praktikas raske, sest keele konventsioonidest välja murdmine ei ole kerge. Oma perekonna leksikonist ma vähemalt teadlikult midagi ei ammutanud.
Kristiina Rebane toob oma põhjalikus ja põnevas saatesõnas välja, et „Kuna Ginzburgi luubi all on pere mikrokosmose argipäev, majapidamine, väikeste laste eest hoolitsemine, laste omavahelised suhted ja suhted vanematega, võõrustamine, tähtsusetuks peetavad rutiinsed tegevused ja muu selline, mis on traditsiooniliselt naiste pärusmaa, rõhutatakse tema vaatenurga naiselikkust.“ Kas tajusid seda vaatenurga naiselikkust ka tõlkides? Oled tõlkinud ka meesautoreid, LR-ile viimati Carlo Levi „Kristus jäi pidama Ebolis“, millel on Ginzburgi raamatuga mitmeid kokkupuutepunkte. Kas naiskirjutuse küsimus on sinu jaoks tõlkides kuidagi aktuaalne? Või mis on need märksõnad, mis sulle on tõlketöö juures kõige olulisemad, millele tõlkimisel alati tähelepanu pöörad?
Mina ei taju seda raamatut spetsiifiliselt naiskirjandusena, pigem ikka üldinimlikuna. Tõlkimisel on minu jaoks kõige raskem ja olulisem autori stiili, „jutustaja hääle“ tabamine, mis Ginzburgi puhul on minimalistlik, understatement’lik, mida ei ole lihtne saavutada. Teiseks on minu jaoks oluline muuta tekst võimalikult eestikeelseks, eesti keeles võimalikult loomulikuna kõlavaks, mis tuleb mul samuti raskelt.