Mariana Enriqueze nime lugesin esimest korda aastal 2016, kui elasin Buenos Aireses ning avastasin, et käimas on kirjandusfestival FILBA. Proovisin jõuda kõiki kirjanikke kuulama ning igaühelt enne midagi lugeda. Mu hispaania keel veel väärtkirjandust täielikult nautida ei lubanud, ent kogumiku „Asjad, mis me tules kaotasime“ avalugu „Räpane poiss“ oli inglise keeles saadaval.
Mulle oli Buenos Aires unistuste linn. Nii uskumatult ilus, kirjanduslik, ajalugu ja lugusid täis, ning lugesin nii palju Argentiina kirjandust, et kirjandusfestivali korraldaja ütles, et kohalikud pole ka nii palju lugenud. Tekstides on alati ebamugavust, tumedust ja tihtipeale ka maagilist realismi. Olin sealse ilu keskel jõudnud klassiku Silvina Ocamponi (1903-1993), kelle lugude õudus ja tumedus tuli nii ootamatult, raputavalt. Tippkirjanik Ocampo olla kirjandusauhindadest ilma jäetud, sest žürii hinnangul on ta lood „kaugelt liiga julmad“, eriti oma ajas.
Loomuliku jätkuna olin lugenud ka Samanta Schweblinit (sündinud 1978, tänaseks eesti keeles ilmunud „Nähtamatu niit“ 2020, „Kentukid“ 2020, ja „Linnuõgija“ 2024), kelle sõnad haaravad kõrist, tekitavad talumatut ängistust ja ärevust, nii et hakkad mõtlema, kuidas keegi üldse oskab nii jõledalt kirjutada – aga lood on nii haaravalt, kummastavalt ja kirjanduslikult sõnastatud, et käest ära panna ka ei suuda.
Seega, kui jõudsin Enriqueze julmade õõvastavate tekstide juurde olin juba karastunud. Tundsin, et need kolm võrratut autorit, kõik naised, avavad mulle midagi Argentiina hingest, mida Borges, Sabato, Cortázar, Aira, Havilio, Casares jt polnud päris nii sisikonna ja selle võika sisuni avanud. Inglise keeles ilmus Enriqueze „Things We Lost in the Fire“ 2018 ja neelasin selle kohe isukalt alla.
Võin vaid ette kujutada, mis tundega ma Enriquezit täna esimest korda „külmalt“ loeks, kui mu sisemises raamatukogus poleks juba all Argentiina kirjandustraditsiooni groteski ja gootikat, ning ka ise kogetud Buenos Airese ilu, ja teadmisi Argentina ühiskonna ja ajaloo valupunktidest.
Mul oli väga hea meel, kui „Asjad, mis me tules kaotasime“ eesti keeles ilmus – see toob kahtlemata uut ja ehmatavat ka meie lugejatele ja autoritele. Ning tõlkija Eva-Stina Randoja eestindusi ja keeletunnetust naudin alati väga.
Võtsin paranema hakanud verevalumi värvi raamatukommi (pigem ehk -pommi!) postkastist ja asusin emakeeles üle lugema. „Räpane poiss“ tuletas meelde, mida oodata, „Võõrastemaja“ ja „Narkouimas aastad“ hakkasid rinnakorvi kitsamaks suruma. „Adela maja“ pehmendas realismi valusat hoopi klassikalise õudusloo võtetega. Aga kui jõudsin 57. leheküljel „Kõrvikkääbuse väljakutsumiseni“, kus sarimõrvar tapab loomi ja väikeseid lapsi, tundsin, kuidas mentaalne valu ja hirm ja õõvastus muutusid füüsiliseks valuks, iivelduseks, nutukõõksatusteks kurgus. Väikese lapse emana polnud teksti sisendusjõulisus enam talutav.
Ma soovitan seda raamatut, aga soovitan seda arukalt doseerida. Enesetundesse ja aastaaega, mil põrand nii lihtsasti ei avane ning sind kogu täiega maapõue ei tõmba.