LR esitab kolm küsimust Pavel Vilikovský romaani „Sulelumi“ tõlkijale Margus Alverile.
LR oli väga rõõmus, kui sa 2022. aasta jaanuaris teada andsid, et „Vilikovský teen suurima heameelega“. Olime selle põneva slovaki autori juba mõnda aega tagasi tuvastanud ja nimelt selle raamatu välja valinud, puudu oli aga slovaki keelt oskav tõlkija, kuni ükskord juhuslikult jutu sees selgus, et sa valdad ka slovaki keelt. See on tõesti haruldane oskus, kus sa slovaki keelt õppisid? Kuidas oled omandanud nii põhjalikud teadmised sellest kultuurist?
Lääneslaavi keeled ja Kesk-Euroopa paelusid mind juba lapsepõlves. Lisaks Poolale tekkis mul lapsepõlves huvi Tšehhoslovakkia vastu tänu raamatutele, nagu Vojtěch Steklači „Kollane Robert. Tiwi-wapu saladus“ ja Valja Stýblová „Skalpell, palun“ (mõlemad tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar), František Chorváti ja Juraj Orlíku „Meie igapäevaviisakus“ (slovaki keelest tõlkinud Ago Vilo), telelavastusele „Soolo tornikellale“ (autor Osvald Zahradník, slovaki keelest tõlkinud Leo Metsar) ja eelkõige kolmele Vanemuise teatris vanaemaga koos nähtud lavastusele: Karel Čapeki „R.U.R.“ (tšehhi keelest tõlkinud Lembit Remmelgas), Jiří Hubači „Maja pilvedel” (tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar) ja Tauno Yliruusi „Magamistoad” (soome keelest tõlkinud Pirkko Kaarina ja Toivo Kuldsepp). „Magamistubades“ küsis Alexander Dubčeki naine (Raine Loo) mehelt (Aivar Tommingas), kas ametisse nimetati tšehh, ja too vastas: „Ei, kõigest slovakk“. See lause, mis viitas kahe rahva kooseksistentsile ja vahekorrale Tšehhoslovakkias, jäi kuklasse tiksuma.
Teismelisena nägin Poolas 1970. aastatel valminud Tšehhoslovakkia kultusseriaale „Naine leti taga“ („Žena za pultem“) ja „Haigla äärelinnas“ („Nemocnice na kraji města“). Poolas luges tšehhikeelsele originaalile tõlget peale üksainus meeshääl nagu Eestis pühapäevahommikustele lastefilmidele ja seriaalile „Metsik roos“ Toomas Lasmann. Selle hääle tagant aga kostis ka tšehhi keelt, mis tundus väga põnev – korraga poola keelega sarnane ja samas teistsugune. Poola sõbrad seletasid, kui naljakas tšehhi keel neile kõlalt tundub, nagu kuuleksid nad väikesi lapsi pudikeeles rääkimas, ja lasid mul mõistatada, kuidas midagi tšehhi keeles öeldakse, näiteks „Ettevaatust, rong!“: poola keeles „Uwaga, pociąg!“, aga tšehhi keeles „Pozor, vlak!“ Muidugi tegi see neile nalja, sest poola keeles on pozór „ekslik (väline) mulje, näilisus“. Sõbrad seletasid ka seda, et kui nad neid seriaale 1980. aastatel vaatasid, siis tundus elu Tšehhoslovakkias neile materiaalselt palju külluslikum kui Poolas, samas oli Poolas intellektuaalset ja maailmavaatelist vabadust oluliselt rohkem kui Tšehhoslovakkias, kus 1970. aastatel pärast 1968. Praha kevade mahasurumist kraanid kinni keerati – Pavel Vilikovskýgi valis ju vaikimise ja tõlkimise ega kirjutanud enne 1989. aastat suurt midagi.
18-aastaselt Pariisis klassikalist filoloogiat õppides olin vabakuulajaks slavistikateaduskonnas, mis asus koos saksa, skandinaavia, itaalia, rumeenia ja ungari keeltega omaette majas, kus oli peamajast hubase, mitteametlikum ja boheemlaslikum õhkkond, sest tudengeid oli tunduvalt vähem ja grupid väiksemad, ja ka vabakuulajad said tundides kaasa töötada, õppejõud parandasid hea meelega mu töid ja lubasid arvestustelegi. Tänu poola ja vene keele oskusele töötasin iseseisvalt läbi mitu tšehhi keele õpikut ja grammatikat ja hakkasin käima tšehhi filoloogia kolmanda ja neljanda kursuse tundides – eriti meeldisid mulle tšehhi keelest prantsuse keelde ja prantsuse keelest tšehhi keelde tõlkimise tunnid. Professor Xavier Galmiche vedas ka tšehhi draamatõlke ringi. Pariisis tekkis nii tšehhi kui ka slovaki sõpru, kellega tundus küündimatu ja mannetu prantsuse keeles vestelda, eriti kui olin seltskonnas ainus mittetšehh või -slovakk. Pärast ülikooli lõppu hakkasin käima Prahas, Bratislavas ja mujal. Slovaki keel tuli tšehhi keele kõrvalproduktina ja suuresti tänu slovaki teatrile, mis tundus mulle huvitavam ja kunstiliselt kõrgemal tasemel kui tšehhi teater. Minu tutvusringkonda peaaegu ei kuulugi tõlkijaid, kes tõlgiksid ainult tšehhi või ainult slovaki keelest ja mitte mõlemast, sest need kaks keelt on väga sarnased: Tšehhoslovakkias rääkis tšehh ikka tšehhi keeles ja slovakk slovaki keeles, ja nad said teineteisest aru. See on nii ka tänapäeval, kuigi noorte tšehhide slovaki keele oskus järjest väheneb. Slovaki keelde tõlgitakse tunduvalt vähem kirjandust kui tšehhi keelde, mistõttu slovakid loevad omajagu tšehhi keeles ja vaatavad ka Tšehhi televisiooni. Slovaki kirjandusteoseid tõlgitakse tšehhi keelde, sest iga tšehhi lugeja enam slovakikeelset raamatut kätte ei haara.
Minu jaoks on poola, tšehhi ja slovaki keel põnevad. Igaüks on nii omanäolise kõla ja huvitava ajalooga. Nii on tšehhi keeles ajaloolistel põhjustel kaks varianti, mida võib lihtsustades nimetada kirja- ja tavakeeleks, mis ajab välismaalastest õppureid väga segadusse, sest üks sobib ühte, teine teise konteksti. Näiteks oleks pereringis väga kummaline kirjakeelt kasutada. Viimasel ajal aga leiab ka paljudest kirjandusteostest palju tavakeelt. Slovaki kirjakeel on tunduvalt noorem ja seega kodifitseeritud grammatika palju korrapärasem ning vahe suulise ja kirjakeele vahel oluliselt väiksem.
Hiiglama põnev on näiteks kõrvutada r-hääliku arengut vene, slovaki, poola ja tšehhi keeles. Näiteks sõnas „meri“ jääb palataliseeritud r vene ja slovaki keeles ikka r-iks: море ja more. Poola keeles on r-häälikust palatalisatsiooni tulemusel saanud sibilant, nii et r-häälikust pole haisugi järel: morze. Tšehhi keeles on r-hääliku mutatsioon sibilandiks jäänud justkui lõpuni viimata, mistõttu on tekkinud sellele keelele ainuomane häälik: ühtaegu tremulant ja sibilant, nagu sõnas moře. Võõrsõnadki on jõudnud neisse sugulaskeeltesse eri radu pidi: torulukksepp on Varssavis hydraulik, Prahas instalatér, Bratislavas inštalatér. Erinevalt tšehhi ja slovaki keelest on poola keelest kadunud välde. Poola keeles on jälle alles kaks nasaalvokaali, mis on kadunud kõigist ülejäänud slaavi keeltest – minu teada ka kõigist Euroopa keeltest peale portugali ja prantsuse keele.
Põhikoolis ütles mu matemaatikaõpetaja, et matemaatika on ilus ja aitab nagu füüsika näha seoseid. Ma ei saanud toona sellest aru. Nüüd vist saan pisut rohkem aru, mida ta mõtles, aga ununenud matemaatika- ja füüsikateadmiste tõttu ei näe ma neid seoseid ka aastakümneid hiljem. Aga ühe idaslaavi (vene), ühe lõunaslaavi (horvaadi), kolme lääneslaavi (poola, slovaki ja tšehhi) ning kahe germaani (jidiši ja saksa) keele tundmine võimaldab mul igatahes näha põnevaid, lõbusaid ja vahel hingekriipivalt liigutavaid seoseid. Kas või toosama tšehhi haigla nemocnice seriaali pealkirjast tuleb täiesti neutraalsest igapäevasest tšehhi sõnast nemoc „haigus“, mis asub küll samas tähendusväljas mis poola niemoc või vene немощь, ent viimaste tähendus ja stiilivärving on ju hoopis teised. Täiesti arusaadav, miks nemocnice poolakaid naerma ajab! Mõeldamatud oleks ju niemocnica poola keeles (vrd lecznica ’ravila’) või немощница (vrd больница ’haigla’) vene keeles – kui, siis naljaviluks. Haiguse kohta on poolakatel ja slovakkidel ühine sõna choroba (vrd vene хвороба). Haiglat aga tähistab Poolas laensõna szpital, Slovakkias nemocnica. Ühestainsast sõnast lähtudes näed justkui röntgenpilti või panoraamröntgenit, milles isiklikult minu jaoks peitub tohutu, kirjeldamatu ilu ja inspiratsioon. Kui ma Kesk-Euroopas või Lääne-Euroopa suurlinnas mõnd sõna või väljendit kuulen või paberilt loen, läheb justkui filmiaparaat tööle ja ma võid neid kaadreid vaimusilmas tundide kaupa vaadata nagu päikeseloojangut rannal või äikest. Igav ei hakka kunagi. Ja kui jõuad tupikusse, siis uurid juurde, sest kõik me ju teame, et me midagi ei tea.
Kadestan ungari keele oskajaid – see lünk minu haridusteel on Kesk-Euroopa avastamisel takistuseks. Ent ka Poola, Slovakkia ja Tšehhi kultuur ja ühiskond on nii rikkad, et ühest elust tuleb puudu. Ja meil on nende rahvastega nii palju ühist! Rääkimata juudi kultuuri ja loomeisikute osakaalust nende riikide ajaloo vältel, ükskõik, mis keeles nad ka ei kirjutanud.
„Sulelumes“ leidub hulgaliselt keelealaseid mõtisklusi, sõnamänge ja muidki keelevigureid. Ilmselt oli nende tõlkimine selle raamatu juures see, mis kõige rohkem nuputamist nõudis? Või tooksid ise midagi muud välja? Kuidas jõudsid suurepärase pealkirjani „Sulelumi“?
Tükk aega murdsin pead selle üle, kuidas anda eesti keeles edasi mõisteid tvor, bytosť ja stvorenie.Slovaki keeles kasutatakse neid nimisõnu sageli sünonüümidena, ent Vilikovský vastandab neid või vähemalt eristab neid selgesti. Need mõisted läbivad motiivina kogu teost. Tvor’ion loonud keegi teine, bytosť eksisteerib ennekõike ise ja iseseisvalt ja stvorenie võib olla nii mõlema sünonüüm kui ka „loomine“ (teonimi tegusõnast stvoriť). Lõpuks jäid sõelale vastavalt „jumalaloom“, „olend“ ja „loodu“.
„Sulelumi“ on originaalis esineva ja ka teosele pealkirja andnud sõnamängu tõlge. Minategelane sõidab koos Alzheimeri tõppe haigestunud naisega Kõrg-Tatrasse, kus nad on nooruses käinud, lootes, et naisele tulevad kohad tuttavad ette. Naine näeb maas valget laiku ja küsib mehelt, mis see on. Mees vastab: „See on lihtsalt suvelumi, mis on alles jäänud seal, kuhu päike ei paista.“ Naine kostab selle peale rõõmsalt: „Täpselt! Sedasama ütles Alica, kui me siis siin käisime, et sulelumi. Tead, see lumi istub seal ainult niimoodi ühe kannika peal ja on nii kerge, et lendab kohe alla. Ausõna! Täpselt sama sõna! Sulelumi! Ongi!“
Vilikovskýl on letný sneh ’suvelumi’ ja letmý sneh ’üürike, kaduv, põgus lumi’. Viimane on ka algupärandi pealkiri. Neid täiesti erineva tähendusega omadussõu lahutab teineteisest vaid üks täht, üks häälik. Leidsin, et nii, nagu n-hääliku asemel võib kuulda m-häälikut, võib ka v-hääliku asemel kuulda l-häälikut, iseäranis õues ja pudruse diktsiooni või vaikse kõne puhul. Ja „Sulelumi“ tundus tähenduselt sobivat. Alles pärast raamatu ilmumist avastasin internetist, et on olemas ka sellenimeline laul.
Slovaki sõber seletas mulle, et raamat pealkirjaga „Letmý sneh“ raamatupoe aknal paneb slovaki lugeja silmi hõõruma ja mitu korda üle lugema, veendumaks kas ta näeb ikka õigesti ja ega raamatukaanel pole siiski kirjas „Letný sneh“. Julgen arvata, et ka „Sulelumi“ võib lugeja pisut kukalt kratsima panna, sest „Sulalumi“ või „Suusalumi“ tunduksid ju palju tuttavamad ja tõenäolisemad pealkirjad. Ühesõnaga taotlesin samaväärset efekti mis originaali pealkiri. Kahjuks kaovad vastupidiselt näidenditõlgetele, kus kuuled saalist kohe ära, kas tõlge toimib, proosatõlked musta auku ja seda nii vahetult teada ei saa. Muide, „Sulelumi“ on tõlgitud ka inglise, prantsuse ja tšehhi keelde. Inglis- („Fleeting Snow“) ja prantsuskeelses („Neige d’été“) tõlkes on sõnamäng kaduma läinud. Tšehhi tõlkijal polnud vajadust üldse pead murda, sest peaaegu samasugused ja sama tähendusega omadussõnad on olemas ka tšehhi keeles (letní ja letmý), nii et tšehhikeelse tõlke pealkirjaks sai lihtsalt „Letmý sníh“).
Mul on väga kahju, et ma sattusin seda teost tõlkima alles pärast autori surma, sest nii palju oleks tahtnud temalt kindluse mõttes üle küsida. Mõne kahe- või lausa kolmemõttelise lause puhul rahustas mind pisut siiski paari slovaki sõbra-tuttava ja ühe Vilikovský asjatundja vastus, et ka nende arvates võib neid lauseid tõlgendada mitmeti – siis püüdsin seda mitmetähenduslikkust edasi anda ka tõlkes.
Unustasin saatesõnas tänada Peeter Pälli, kes andis lahkelt hüva nõu Slovaki koha- ja tänavanimede asjus. Teen seda nüüd siinkohal.
Tõlgid väga paljudest eri keeltest – heebrea, prantsuse, itaalia, katalaani, hispaania, poola, vene, tšehhi, inglise –, peamiselt teatritekste. Kas omaette vaikselt loetava proosateksti tõlkimise juures on sinu meelest midagi põhimõtteliselt erinevat võrreldes teatriteksti tõlkimisega? Kui rääkida tõlkimisest üldiselt, siis mis on sinu jaoks need põhimõtted, millest alati kinni pead, millest hea tõlge sinu arvates võiks lähtuda?
Põhimõtteline erinevus, mistõttu on teatritekste tõlkida minu meelest pahatihti keerulisem, on see, et publik ei saa etendust tagasi kerida nagu filmi või videosalvestust ega üle lugeda nagu teksti. Näidendis ja lavastuses ning viimase kordumatutes etendustes järgneb repliik repliigile, tegevust ja tegelaste sisemaailma väljendab (muidugi lisaks näitlejate füüsisele, lavastusvõtetele ja misanstseenidele) üksnes dialoog. Repliik peab kogu oma rikkuses, koos kõigi võimalike sõnamängudega ja emotsionaalse laenguga partneri(te)le kohe arusaadav olema, sest sellele repliigile tuginevad stseenipartneri(te) ja publiku reaktsioonid. Teist võimalust sulle ei anta. Ei näitlejale ega ka tõlkijale. Uuemas näitekirjanduses on järjest vähem remarke, mistõttu repliikide emotsionaalse laengu ja tundevärvingu, isegi tähenduse lahtimuukimine eeldab minu meelest tõlkijalt palju teravamat tekstitaju ja lähtekeele eri registrite valdamist kui selliste proosatekstide puhul, kus otsest kõnet saadavad sageli kõneleja meeleolu kirjeldavad tegu-, omadus- või määrsõnad (näiteks „parastas“, „pilkas“, „kaebles“, „kurtis“, „hädaldas“, „kelkis“, „kurjustas“, „pahandas“, „rõõmutses“, „manitses“, „pomises“, „venitas“, „sisistas“) või tegelase hingeelu ja läbielamiste pikad ja üksikasjalikud kirjeldused.
Seetõttu on iga näidenditõlge mingil määral kohandus – pisikohandustest, millest ei pääse üksi teatritõlge, väga ulatuslikeni. VAT Teatris esietendub 22. jaanuaril Iisraeli näitekirjaniku Noa Lazar-Keinani näidend „Lühis“ viieaastase lapse autismispektri häire diagnoosist, mis paneb proovile tema vanemate paarisuhte. Tihedas koostöös autoriga tõin teksti Iisraelist üle Eestisse, asendades tegelaste nimed, kohanimed, mängud, laulud, mitmed naljad ning Iisraeli-kesksed kultuurivihjed. Selline teatritõlge ei reeda autorit, vaid vastupidi: teenib autori ja autori teose vastuvõtu huve. Mõisted „originaalitäpne“ ja „autoritruu“ on seega mitme otsaga. Olen selle seisukoha juba mitu korda välja öelnud, aga leian endiselt, et nende näidendite puhul, mille täielik või osaline kohandamine on õigustatud, ei tohiks tõlkida seda tööd lavastaja ja ülejäänud trupi ja veel vähem lavastusdramaturgi hooleks jätta. Viimased võivad seda tööd proovides koos tõlkija ja autoriga jätkata, aga tõlkija ei tohi neile ette visata toorainet ega poolfabrikaati, mille seedimiseks puuduvad neil pahatihti vajalikud keele- ja maalooteadmised.
Teine erinevus on, et võrreldes minu lapsepõlvega eeldavad nii Eesti teatritegijad, kriitikud kui ka publik tänapäeval näidenditõlkijalt palju suupärasemat ja kõneldavamat tõlget kui vanasti. Prantsuse teatris on ka tuttuutes näidendites justkui teatrikonventsioonina sageli kasutusel keel, mida ka kõrgelt haritud ja erudeeritud inimesed sundimatus argivestluses järjest harvemini kasutavad. Eesti keeles tuleb siin minu meelest tihti eelistada suupärasemat registrit, sest meie teatrikonventsioon ja selle areng ning publiku ja teatritegijate ootused on teised.
Nii oli veel 1990. aastatel Eesti teatris kasutusel omaette „näidendikeel“ või „teatrikeel“. Lavalt kõlasid publiku ja näitlejate kõrva riivamata repliigid, nagu „Ma arvan teda mäletavat kui veetlevat, vaimukat ja sarmikat naist“, „Kolonel, kui teil on tentsikut tarvis, ihkan Ühendriike tundma õppida“, „Te olete hiilgav, saadik“, „Härra näib tahtvat, et te seda ise kinnitaksite“ ja „Teie toodud roosid on oivalised“ (kõik näited Häidi Kolle tõlgitud Jean-Jacques Bricaire’i ja Maurice Lasayguesi näidendi lavastusest „Silme ees läheb mustaks“ Eesti Draamateatris), mis panevad tänapäeval muigama.
Ma pole kindel, kas proosatekst on mõeldud omaette vaikselt lugemiseks. Minu meelest on iga tekst mõeldud ettelugemiseks ja valjusti lugemiseks. Ainult valjusti lugedes saan aru paljudest tekstidest ja avastan nende ilu, sõnamängud, stiilivõtted, alliteratsioonid ja assonantsid.
Mul on väga raske nõustuda Tiit Hennostega, kes väidab tänavu 18. jaanuari Õhtulehes: „Raamat lähebki raadioks kätte! Kirjanik arvestab juba kirjutama hakates sellega, et tekst oleks kõrvaklappidest kuulatav, ta kirjutabki kohe mingis mõttes kuuldemängu – ühele näitlejale ettelugemiseks. Siin võib tekkida uus veelahe elitaarse ja tavalise kirjanduse vahel – tõeliselt elitaarne on ainult kirjalik, ainult paberil, ainult lugemiseks.“ Ta lisab: „Keerukat filosoofiat saan ma vastu võtta kirjalikust tekstist, sest siis on mul võimalik ühte lõiku mitu korda üle lugeda. Aga kuulates – tuhka ma viitsin hakata tagasi kerima. Kuulan üks kord läbi ja kui ei saa pihta, siis ei saa.“
Meisterlikud näitlejad loevad lisaks klassikalistele romaanidele ette ka hoopis nõudlikuma stiiliga William Faulknerit, Marguerite Durasi, James Joyce’i, Tsruja Šalevi. Kas neid peaks siis sellepärast vähem elitaarseks pidama? Novembrist 2020 juulini 2021 luges Marcel Prousti seitsmeosalise romaani „Kadunud aega otsimas“ ilma kärbeteta ja otse-eetri tingimustes ette Comédie-Française’i trupp. Ma olen veendunud, et Marcel Proust ei arvestanud juba kirjutama hakates sellega, et tema ülikeeruline, lõpmatute põim- ja kiillausetega tekst oleks kõrvaklappidest kuulatav. Tegu on ühe Euroopa parimatest parima sõnateatri trupi näitlejatega, kes valdavad keelt, valdavad sõna. Hästi kirjutatud, sealhulgas hästi tõlgitud kirjandus on igal etteloetav ja kuulatav. Väga paljud tõlkijad ja kirjanikud loevad kirjutatu alati kõva häälega ette. Kõla on oluline komponent. Nii mõnigi mu tuttav prantsuse kirjanik ja tõlkija loeb oma originaal- ja tõlketeosed linti ja lööb nad pärast ise arvutisse ümber või laseb seda kellelgi teisel teha. Prantsuse keeles, kus on tohutult palju homonüüme, nii et tahtmatult võib tekkida kahemõttelisusi ja vallatuid sõnamänge, on ettelugemisest suur abi.
Mis võiks olla elitaarsem kui näitleja, kes suudab takerdumata, soravalt mõttega ja õigete lauserõhkudega ette lugeda Prousti lauseid? Shakespeare oli ennekõike näitleja ja kirjutas oma näidendid teatris esitamiseks, mitte vaikselt omaette lugemiseks. Ometi leidub tema näidendites kümme või rohkemgi rida pikki mõtteid, millel ei saa katkeda lasta, sest tegelane tuleb mõtte lõpus tihti alguse juurde tagasi. Shakespeare’i näitlejad ja publik valdas suulist sõna oluliselt paremini kui meie praegu, kes me vajame teksti silme ette, et lause või lõigu algus või eelmine lõik üle lugeda, sest algus on meil juba meelest ära läinud – huvitab, kes ja mis on elitaarsem? Isiklikult on mul keerukat filosoofiat vastu võtta lihtsam seda kuulates ja vajadusel tagasi kerides kui lugedes.
Ettelugemisest veel niipalju, et tunnen Eestis tänapäeval ilmuvate raamatute puhul suurt puudust võõrnimede ligikaudsest hääldamisest, mis minu lapsepõlves raamatu viimastel lehekülgedel sageli ära toodud oli. Tänapäeval jätavad kirjastused vaese näitleja, õpetaja, dramatiseeringu lavastaja või ükskõik millise ettelugeja väga abitusse olukorda.
Põhimõte, millest alati kinni pean ja millest hea tõlge minu arvates võiks lähtuda, on tagada, et tõlke lugeja, kuulaja või vaataja saaks samasuguse sõnumi ja mõtte- ning esteetilise ja emotsionaalse elamuse mis originaali lugeja, et tõlge mõjuks talle samamoodi. Kuna tõlkimine on suhtlemisvorm, sõnumi edastamine, siis ei tõlgi ma sõnade tähendusi, vaid mõtet, sest eri keeled ei kasuta sama mõtte väljendamiseks samu tähendusi. Mõte kätkeb siin endas ka emotsionaalset ja esteetilist efekti, mida originaal lugejas või kuulajas-vaatajas tekitab. Mõnevõrra utreerides võib öelda, et nii jäävad keeled tõlkeprotsessist hoopistükkis välja. Lähte- ja sihtkeel ei tohi omavahel kokku puutuda ega teineteist mõjutada.
Esmalt katsun tekstist aru saada ja hajutada nii palju kahtlusi (kahemõttelisused, sõnamängud, kultuurivihjed, registrid, sõnade ja väljendite emotsionaalsed laeng) kui võimalik, ideaalis autorilt küsides. Sama oluline kui autori taotlus on ka see, kuidas originaali lugeja või publik originaali vastu võtab – originaali tekst võib tõlkijale tunduda mitmeti mõistetav, ent ei pruugi seda olla. Kui autor on elus, siis küsin temalt üle isegi siis, kui olen 99% kindel, et saan aru. Seejärel katsun originaali sõnad ja vormi hetkeks unustada ning kõik see, millest olen aru saanud, sihtkeeles võimalikult loomulikult kirja panna või välja öelda, nagu tegu polekski tõlkega. Hiljem tuleb loomulikult nokitseda ja viimistleda ja originaali juurde tagasi pöörduda.